Tarkusetera muna vahustamisest keeksilaadsete küpsetiste valmistamisel

Kui teha keeksi või muffinseid sellel viisil, et vahustada muna ja suhkur (mitte või ja suhkur), siis avastasin, et keeks kerkib väga edukalt ka ilma muna vahustamata. Kuna mul polnud mikserit käepärast ja keeksi tahtsin süüa, siis kloppisin muna ja suhkrut nii palju kahvliga, kuni jaksasin (ja ma ei jaksanud eriti kaua). Muna oli täiesti vedel. Aga keeks kerkis sellest hoolimata väga ilusti ja maitses nagu peab. Tekkis lausa küsimus, miks üldse muna vahustamisele energiat ja aega kulutada, kui saab väga edukalt ka ilma hakkama.

Kohevad kaneelirullid

Teine väga õnnestunud tegu sel suvel olid kaneelisaiakesed. Varem on nad mul alati kuidagi heledad ja magedad jäänud. Otsustasin siis seekord ikka korralikult kaneeli ja suhkrut uhada. Kuna ka retsept oli väga hea, siis kukkusid saiad imehästi välja.

Taigen:

2,5 dl piima
30 g pärmi (või 1 pakk kuivpärmi)
100 g suhkrut
1 muna
0.5 tl soola
75 g pehmet või sulanud võid
500 g (8 dl) jahu

Täidis:

40 g pehmet võid
suhkrut
kaneeli

1. Soojenda piim 37 kraadini
2. Lahusta piimas pärm, lisa 1 tl suhkrut.
3. Pane juurde pool jahust ning lase rätiku all soojas kohas kerkida.
4. Eelkregitusega tainale lisa suhkruga vahustatud muna, järk-järgult jahu ja rasvaine.
5. Sõtku tainas ja lase veel kerkida.
6. Jaga tainas 2 võrdseks osaks ja rulli ristkülikuteks.
7. Määri taignale pehme või, puista üle rohke suhkru ja üsna ohtra kaneeliga.
8. Rulli taignalapid kokku, lõika u 3 cm paksusteks viiludeks ja vormi meelepärased saiakesed. Mina surun rulli keskosa ja kihtide servi käevahel veidi väljapoole.
9. Pane plaadile ja lase veel veidi kerkida.
10. Küpseta 200 kraadi juures u. 10 minutit.

Saiakesed tulid väga kohevad ja hõrgud!

Suvised küpsetised

Pole siia enam iidamast-aadamast kirjutanud. Selle põhjuseks on asjaolu, et ma pole väga palju midagi uut ja põnevat katsetanud, kuna minu suvekorteris on üsna piiratud võimalused. Ahi on küll hea, aga töövahendeid napib. Kuna paar potti ikkagi on, olen teinud mitmeid pärmitaignast küpsetisi.

Kohupiimakorbid vaarikamoosiga

Taigna retsept Toidutarest:


Taigen:

2,5 dl piima
25 g pärmi (või 1 pakk kuivpärmi)
1 tl soola
1 dl suhkrut
1 tl kardemoni
0.5 dl või maitse järgi rosinaid
8 dl jahu
törts õli

Täidis:

200 g kohupiimapastat (mitte liiga vedelat)
0.5 dl või maitse järgi suhkrut
1 muna
rosinaid
vanillisuhkrut
vaarikamoosi

Määrimiseks muna või piima

1. Soojenda piim käesoojaks.
2. Vedelda piimas pärm.
3. Lisa maitseained ja rosinad.
4. Lisa jahu (kui kasutad kuivpärmi, siis lisa see koos jahuga).
5. Sõtku, kuni tainas kausi ja käte küljest lahti tuleb, lisa veel õli (tuleb paremini).
6. Lase rätiku all soojas kohas kahekordseks kerkida (u. 20 min.)
7. Kalla taigen jahuga üle puistatud tööpinnale. Sõtku veidi ja vormi meelepärase suurusega kuklid.
8. Pane kuklid ahjuplaadile rätiku alla kerkima.
9. Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
10. Valmista täidis: sega kõik ained omavahel. Soovi korral lisa suhkrut, rosinaid.
11. Vajuta kuklitesse klaasi põhjaga süvend. 
12. Pane süvendisse kõigepealt moosi ja siis täidist. Määri muna või piimaga.
13. Küpseta 15 minutit.

Tulid väga maitsvad! :)

Lihavõttetort

Selle aasta munadepühad sai veedetud Soomes, Kristiani vanavanemate juures Kauhaval. Lihavõteteks oli mul juba tükk aega varem välja nuputatud/valitud üks tort, mida ma tahtsin proovida. Idee sain Balt-Hellini koolituselt "Prantsusepärased magustoidud, desserdid ja küpsetised", kus ma praktika raames käisin. Koolituse eesmärk oli reklaamida igasuguseid valmis kreeme ja pulbreid ja muud keemiat, mida ma silma otsaski ei salli, aga üks tort tundus põnev. Asendasin siis pulbrid-keemiad naturaalsete ainetega ja katsetasin, mis välja tuleb. Tahtsin, et tort tuleks mahe ja mitte liiga magus ning et selles oleks tunda mõnusat sidruninüanssi (kuna ma olen juba kord selline parandamatu sidrunifänn).

Alljärgnevalt panen kirja retsepti nii, nagu ma seda tegin, aga allpool annan soovitusi variatsioonideks ja muudatusteks.

KOOSTISAINED:

Põhi:

200 g liivataigent

Täidis:

200 g sidrunivõid

200 g toorjuustu

200 g kohupiimapastat

200 ml vahukoort

3 munavalget

4 sl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

30 g kiiresti lahustuvat želatiini (Sildest)

2 dl apelsinimahla

Kate:

3 dl apelsinimahla

2 tl suhkrut

10 g želatiini

                                                                            

                                       Selline on see želatiin, millest muudkui räägin

Kaunistuseks:

100 g tumedat šokolaadi (Fazer Block)

Füüsaleid e. kirss-ananasse

VALMISTAMINE:

1. Vooderda lahtikäiva tordivormi (ø 24 cm) põhi küpsetuspaberiga
2. Suru liivataignatükk sellele ühtlaselt laiali 
3. Küpseta 200 kraadi juures 10 min.
4. Vooderda jahtunud tordivormi ääredki küpsetuspaberiga (võta vorm põhja ümbert veidi lahti, aseta küpsetuspaberiribad paigale ja pane vorm jälle kinni. Vaata, et ribade servad vormi kinni pannes uuesti lahti ei tuleks.
5. Määri põhjale sidrunivõi
6. Vahusta vahukoor ja seejärel munavalged. Mõlemale võid lisada 1 sl suhkrut. (Munadele lisa suhkur alles siis, kui nad juba vahul on.)
7. Mikserda omavahel toasoe toorjuust ja mitte väga külm kohupiim
8. Lisa hulka vahukoor ja munavalgevaht ning lase mikseri kõige aeglasema käiguga kiiresti ja lühidalt segamini.
9. Kuumuta apelsinimahl, lahusta selles želatiin ja lase umbes kehatemperatuurini jahtuda (kui enam näpuga katsudes kuum ega väga soe ei ole).
10. Vala mahlaegu ühtlase joana täidisesegusse, ise samal ajal aeglase käiguga segu mikserdades. Mikserda mass kiiresti ühtlaseks.
11. Vala täidis vormi põhja peale ja pane külma tarretuma (vaata, et paned vormi tasasele pinnale, muidu jääb tort vildakas)
12. Kui tort on tarretunud, kuumuta katte jaoks mõeldud apelsinimahl ja lahusta selles želatiin. Jahuta maha.
13. Vala mahlasegu tordi peale ja vii jälle tarretuma
14. Kaunistamiseks sulata šokolaad ja vala see (küpsetuspaberist tehtud või kilest) pritskoti sisse. Lõika otsa sisse paras auk ja joonista tordile meelepärane muster
15. Torka tordisse võrdsete vahedega 12 füüsalit (need võid ka alt šokolaadiseks teha, siis istuvad paremini tordis kinni)

Mina tegin tordile liivataignapõhja, kuna see oli mul parajasti kapis olemas, jäi ühest teisest koogist üle. Aga see jäi veidi kõva ja kuna selle peale määrisin veel sidrunivõi, siis kipus tort põhja pealt minema libisema. Seetõttu soovitan teha klassikalise juustukoogi põhja ehk purustatud küpsised segatud sulavõiga (u 150 g küpsiseid ja 100 g võid). Kusjuures tulemus tuleb pehmem, kui küpsise hulka murendada biskviitpõhja, kui selline juhuslikult peaks olemas olema või kui viitsib selle jaoks ekstra teha.

See oli huvitav, et pärast apelsinimahla lisamist täidisesse tuli segule selline kerge soolane mekk juurde. Enne selle lisamist seda maiku minu arust polnud. See küll ei häirinud, aga imestama pani küll. Nii et soovi korral võib rohkem suhkrut lisada.

Maleruudutort

Tegin endale naistepäevaks tordi. Millist torti teha, oli raske otsustada. Lappasin oma raamatud läbi ning jäin pidama Ulla Svenski raamatust "Unelmakakut" pärit maleruudutordil - olin seda juba pikemat aega proovida tahtnud, kuna see nägi nii efektne välja. Kui ma oleksin juba siis teadnud, et see lisaks huvitavale välimusele ka nii üüratult hästi maitseb, oleks igasugune valiku tegemise probleem ära langenud;)

Arvasin, et selle tegemine on keerulisem, kuid polnud see mingi raketiteadus.

Tume biskviitpõhi:

4 muna

1,5 dl suhkrut 

0,5 dl nisujahu

0,5 dl kartulijahu

0,5 dl kakaopulbrit (seda mõru)

1 tl küpsetuspulbrit

Hele biskviitpõhi:

4 muna

1,5 dl suhkrut

1 dl nisujahu

0,5 dl kartulijahu 

1 tl küpsetuspulbrit

Niisutus:

3 dl vanijesuhkruga maitsestatud piima

soovi korral rummiessentsi  (mina panin, õige hää mekk jäi!)

Täidis ja kate:

2 dl vahukoort

250 g tumedat šokolaadi

100 g piimašokolaadi

50 g võid

150 g pähklipuru (ma panin india pähkleid)

Valmistamine:

1. Kõigepealt küpseta biskviitpõhjad. Selleks eralda munavalge kollastest ja vahusta munavalgeid, kuni on tekkinud keskmiselt tugev vaht. Siis hakka järk-järgult suhkrut lisama, ise muudkui edasi vahustades. Pärast kogu suhkru lisamist, vahustada seni, kuni on tekkinud tugev vaht. Ära üle vahusta (muna läheb tükki)! 

Tõsta veidi munavalgevahtu kollaste peale ja sega läbi, siis vala ülejäänud vahule. Lisa omavahel segatud ja sõelutud kuivained ja lisa ettevaatlikult alt-üles liigutustega segades munavahule. Sega seni, kuni ained on enam-vähem ühtlustunud. Väikesed tükikesed võivad jääda, aga liiga kaua ega jõuliselt ei tohi segada - õhk läheb vahust välja ja biskviit jääb plänn. 

Vala mass küpsetuspaberiga voodertatud u 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpseta 175 kraadi juures 30-40 minutit. Kuldpruun peab olema, siis on valmis. Tikuga võib ka katsuda.

Munavalgevaht on valmis, kui ülestõstetud lusikas või vispel jätab augu ja kui "tornikeste" tipud ei vaju ära

2. Lase küpsenud põhjadel veidi jahtuda ja kummuta nad siis vormist välja. Lõika mõlemad põhjad kaheks.

3. Lõika igast põhjast 5, 10 ja 15 cm läbimõõduga rõngaste või muude anumatega tükid. Pane põhjad kokku, asetades vaheldumisi tumedad ja heledad rõngad. 

 Nagu pildilt näha, kipuvad rõngad katki minema

4. Täidise valmistamiseks pane potti koor ja tükeldatud šokolaadid. Soojenda ja sega, kuni mass on ühtlane, lõpuks lisa või. 

5. Pane u 2 dl šokolaadimassi katte jaoks kõrvale. Jahuta potti jäänud šokolaad maha ning aja mikseriga vahule. Lõpuks lisa pähklid.

6. Niisuta põhi, kata šokolaadi-pähklitäitega ja pane järgmine, vastandvärvidega korrus peale. Jätka, kuni tort on koos.

7. Lõpuks kata tort kõrvale pandud tädisega ja kaunista, kasutades oma fantaasiat. Raamatus oli servadesse šokolaadipliiatsid ritta pandud, aga neid ma poest ei leidnud. 

Märkusteks nii palju, et minul jäi tort pealt nende eri värvi rõngaste ebatasasuste tõttu konarlik. Mõtlen, et teinekord tuleb kas paksem šokolaadikiht panna või panna alla näiteks martsipanikiht. 

Niisutusega ei maksa koonerdada, tuleks ikka kogu niisutusvedelik ära kasutada. 

Minul ei jäänud need ruudud kahjuks väga hästi näha, kuna täidisešokolaad imbus heledasse põhja ja värvis selle ka helepruuniks. Ainult keskelt jäi hele. Tuleb vist järgmine kord paksemad jätta (seekord lõikasin pealt ühe kihi maha, kuna tume oli õhem jäänud ja nad oli vaja ühtlustada).

Lõppkokkuvõttes oli väga hea tort! Mahlane, silmale ilus vaadata, nauditava šokolaadimaitsega ja tekstuuriga, mille tegid põnevamaks pähklid.

Maapähklivõi korvikesed

Kristiani isal oli sünnipäev tulemas ja viimati kohtudes õhkas ta maapähklivõi korvikeste (peanut butter cups) järele, mis on eriti populaarsed Ameerikas ja mida ta nii ammu saanud ei olevat. Otsustasin siis asja uurida, et kas annab talle sünnipäeva puhul meelehead valmistada. Õnneks pakkus internet lahkelt mitmesuguseid retsepte ja leidsin isegi videojuhise. Kuna ma ise neid kunagi söönud ega näinud pole, vajasin täpset juhist. Lõppkokkuvõttes polnud asi sugugi keerulisem kui ameerika mahu- ja kaaluühikute teisendamine.

Tegu on siis minimuffini vormidesse tehtud šokolaadimaiustega, millel maapähklivõi, või ja Digestive küpsiste puru sees.

Retsept on järgmine:

350 g tumedat šokolaadi (mina kasutasin Fazer Blocki)

2 sl võid

150 g maapähklivõid

140 g tuhksuhkrut

100 g Digestive küpsise puru

150 g võid

• pane šokolaad ja 2 sl võid veevanni sulama
• määri 30 minimuffini vormi pintsli abil kuni ääreni šokolaadiseks (võib julgelt üsna paksu kihi panna)

 

 Kristiani karvane käsi oli ka mängus:P

 

• pane vormid külma hanguma
• vahepeal sulata või ja sega sinna sisse maapähklivõi, tuhsuhkur ning küpsisepuru, lase segul veidi jahtuda
• täida vormid kolmveerandi ulatuses maapähklivõiseguga

• täida vormid ääreni šokolaadiga (seda on parem noaga teha - jääb ühtlane tulemus)

Eksperdid ehk siis Kristian ja tema isa, kes on neid varem söönud, ütlesid, et originaal on soolasem ja mul soovitati järgmine kord tuhksuhkru kogust veidi vähendada ja lisada ehk veidi soola. Aga siiski kiideti tulemus heaks:)

Virsiku-vahukooretarretis

Tegin oma treenerile sünnipäevaks tordi, mis koosnes kolmest biskviidikihist ja selle vahele panin vahukoore-kohupiima-virsikupüree segu, millesse hakkisin veel veidi Kalevi pehmeid iirisekomme (nimi vist oli Toffee cream, vanasti Sonja Cream). Alguses tahtsin passionipüreed panna, aga seda ma poest ei leidnud. Mul jäi seda täidisematerjali üsna palju üle ja valasin need magustoiduvormidesse, et need lihtsalt ära süüa. Ja see oli meeletult hea! Seetõttu panen siia kirja ainult täidise retsepti ning soovitan soojalt seda katsetada! Iiris sulas muidugi jälle ära (nagu karamellgi kreembrülee peal), aga head maitset andis ikka.

4 dl vahukoort

0,5 dl suhkrut (või maitse järgi)

300-grammine kohupiimapasta toru (see Tere 5%-ne pasta on hea)

0,5 purki virsikukompotti (see u 500 ml, võib poole väiksema purgi siis ka osta muidugi;) )

soovi korral pehmeid iirisekomme (u 100 g)

kasutusjuhendi kohaselt želatiini (mina panin 20 g Sildesti kuumas vees lahustuvat želatiini)

• Püreesta pool purki virsikuid saumikseriga
• Vahusta vahukoor suhkruga
• Lisa vahukoorele kohupiim 
• Kuumuta virsikupüree ja lisa sinna sisse želatiin, sega (mina kasutasin jälle seda želatiini, mille saab otse kuuma vedelikku panna, muidu tuleb paisutada)
• Lisaveidi jahtunud püree-želatiinisegu vahukoore-kohupiimasegule
• Lisa peenemaks tükeldatud iirised
• Vala vormidesse ja lase külmkapis tarretuda
• Naudi, hea inimene, naudi!

Kohvi-konjaki toorjuustutort

Ema palus mul seda torti enda juubeliks teha. Ta oli selle retsepti juba ammu kusagilt välja otsinud, vist kunagisest Pere ja Kodu retsptivihikust. Emale ja teistele maitses tort väga. See jäi üsna mahe ja pehme, aga mina oleks oodanud mingit teravamat maitsenüanssi. Ema originaalretseptis olnud apelsinilikööri ei tahtnud, aga ma arvan, et see oleks just õige meki andnud. Huvitav oli see, et kuna täidis pannakse toore põhja peale, siis ahjus need natuke segunesid ja põhi oli siiruviiruliselt üles tõusnud.

PÕHI:
2 dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
75 g võid
3/4 dl suhkrut
1 muna
2 sl külma vett

KATE :
0,5 dl kanget kohvi (kui panna konjakit, võib kohvi rohkem panna, nt 1 dl) 
4 muna
2 dl suhkrut
400 g maitsestamata toorjuustu
2 sl konjakit (või apelsinilikööri, siis jääb tort pigem apelsini- kui kohvimaitseline)
1dl jahu
3 dl vahukoort

KAUNISTAMISEKS :
nt vahukoort, kohviube (ka šokolaadist), lahustuva kohvi puru või midagi muud temaatilist


VALMISTAMINE:

PÕHI:

• sõelu jahu kaussi 
• Lisa küpsetuspulber, siis toasoe või 
• sega muredaks (nagu saiapuru). 
• Lisa  suhkur, muna, vesi - sega tainaks. 
• Suru 24 cm vormi põhja

Taigen peab umbes sellise pehmusega jääma

TÄIDIS:

• Vala vesi kohvile,lase tõmmata, lase läbi sõela (kui teed hariliku kohviga) 
• Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks
• Lisa eelnevalt omavahel vahustatud toasoe toorjuust ja liköör
• Sega hulka jahu, lõpuks vahustatud koor ja kohv
• Vala taina peale vormi ja küpseta 160 kraadi juures  1,5 tundi (või kuni on küps, keskelt ei värise)
• Lase lahtise uksega ahjus jahtuda. pista vähemalt 2 tunniks külmkappi, parem 1 ööks
• Kaunista.

Südamlikud küpsised

Selle aasta sõbrapäevaks otsustasin teha ühtesid küpsiseid, millele ma juba pikemat aega silma olen visanud. Retsepti sain Soomes kaubanduskettides ilmuvast tasuta retseptivihikukesest YhteisHyvä. Täitsa maitsvad tulid. Kristianile väga meeldivad:) 

Antud kogusest saab u 40 tk.

200 g margariini (mina panin võid)
1 dl suhkrut
1 dl fariinisuhkrut
1 muna
4 dl nisujahu (minul läks küll oluliselt rohkem. 4 dl-ga jäi ikka väga vedel ja täiesti rullimiskõlbmatu. Mul sai nisujahu otsa, nii et panin graham-jahu. Tulidki tervislikumad!)
1 dl kartulijahu
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
0,5 dl vahukoort (ma panin selle puudumisel piima)
punast marmelaadi

• Mikserda pehme margariin ja suhkrud hästi läbi
• Lisa muna, omavahel segatud kuivained ning koor
• Lase taignal veidi külmkapis seista
• Rulli taigen jahuga kaetud tööpinnal laiali ja vajuta neist südamekujulise piparkoogivormiga südamed välja
• Vajuta väiksema südamevormiga igast teisest suurest südamest väike välja, nii et jääksid alles vaid ääred (jõle tüütu värk)
• Küpseta 175-kraadises ahjus u 10 minutit
• Tervele südamele määri marmelaadi ja pane auguga süda sinna peale

 

 Maitselt on head, aga nende aukudega südamete tegemine oli kole tüütu, sest nad tahtsid laualt plaadile transportimisega vormist välja minna. Mõni jäigi vähe kõver. Lihtsam oleks muidugi südamed terveks jätta ja lihtsalt kahe vahele moosi panna. Siis nad, tõsi, pole küll nii efektsed. Minu omad näevad muidugi välja nagu kodus tehtud (mida nad ju ongi) ehk siis igaüks on vähe isemoodi, aga mulle meeldibki nii. Kohe näha, et käsi- mitte liinitöö:)

Jõulutort

Lisan siia oma jõulutordi retsepti, mille saatsin ka Postimehe retseptivõistlusele, aga mis arvatavasti oma keerukuse tõttu löögile ei pääsenud. Tegelikult pole seda sugugi nii raske teha, aga eks iga asi nõuab oma aja.

Põhi:

2 muna

2 dl suhkrut

3 dl jahu

2 tl küpsetuspulbrit

2 tl piparkoogimaitseainet

1 dl kakaopulbrit

100 g võid

1 dl piima

Immutussiirup:

1,5 dl vett

2 tl suhkrut

0,5 tl sidrunhapet

Täidis:

500 ml vahukoort

1 dl suhkrut

150 g toorjuustu

3 dl glögi (kes tahab alkoholiga, võib panna ka hõõgveini)

30 g želatiini (või vastavalt želatiini kasutusjuhendile)

Kate:

2,5 dl glögi (hõõgveini)

1 kuhjaga tl želatiini (või vastavalt kasutusjuhendile)

Kaunistus:

100 g valget šokolaadi

Põhja valmistamine:

1. Sega omavahel kuivained.
2. Pane või sulama.
3. Seni vahusta munad suhkruga kohevaks, tugevaks vahuks.
4. Lisa sulavõile piim ja kuumuta veel veidi.
5. Sõelu munavahule hulka pool kuni kolmveerand kuivainetest ja sega läbi. Siis on taigen juba üsna paks ja segada on raske.
6. Lisa piima-või segu, taigen läheb jälle vedelamaks ja saab korralikult segada.
7. Lõpuks lisa ülejäänud kuivained.
8. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175 kraadi juures 20-30 minutit.

Lase põhjal veidi jahtuda, eemalda siis küpsetuspaber ning immuta põhi siirupiga. Lõika tordivormiga üks ketas põhjast välja - sellest saab tordi põhi. Ülejäänud põhjamaterjal lõika noaga kuubikuteks ning jäta pärastiseks.

Kata lahtikäiva tordivormi (ø 26 cm või suurem ) põhi sobiva suurusega küpsetuspaberitükiga, pane vorm kinni. Lõika ka vormi äärte jaoks piisavalt pikk ja lai küpsetuspabeririba ja vooderda sellega tordivormi siseääred.

Täidise valmistamine:

Pane glögi kuumenema, kui on kuum, lisa želatiin vastavalt kasutusjuhendile (mina kasutasin Sildesti toiduželatiini, mis lisatakse otse kuuma vedelikku). Lase jahtuda käesoojuseni, vahepeal sega, et vältida tarretumist. 

Vahusta vahukoor suhkruga, vahustunud koorele lisa toorjuust ja sega see vahukoorega segi, kasutades mikseri kõige aeglasemat käiku.

Kui glögi on piisavalt maha jahtunud, nirista see vahukooresegu sisse, samal ajal mikseri kõige aeglasema käiguga vahustades.

Pane umbes pool täidisesegust tordipõhjale ja aja laiali. Lisa varem kõrvale pandud tordipõhjakuubikud. Pane neid nii palju, et enam-vähem katab põhja ära (natuke jääb üle ka, need võib põske pista). Vahesid võib ka ikka jääda. Suru kuubikud käega kergelt vahu sisse kinni. Vala peale ülejäänud täidisesegu. Jäta külmkappi seisma umbes paariks tunniks. Kui on kiire, võib ka sügavkülma panna.

Katte valmistamine:

Katte jaoks pane glögi kuumenema, kuumale glögile lisa želatiin. Sega ja lase veidi jahtuda. Vala tordile ja pane jälle külma tarretuma.

Kaunistuse valmistamine:

Kaunistamiseks sulata valge šokolaad ning vala metallpinnale või muule siledale pinnale (kui kodus metallist tööpindu pole, võib ahjuplaadile valada). Lase hanguda ning lükka noaga (või kratsiga, kui see olemas on) plaadi küljest lahti. Peaksid tekkima šokolaadirullid. Need kuhja risti-rästi tordile. Kuna tundsin, et mingi kaunistuselement võiks veel olla ja kuna mul vedeleb aknalaual üks kuivanud kanarbik, siis võtsin sealt väikseid oksakesi ja pikkisin need tordi sisse.

 

Mina tegin hõõgveiniga ja alguses tundus maitse kuidagi vänge. Või mingi maitse oli, mis mulle alguses ei meeldinud. Aga pärast päevast kapis seismist oli tort väga heaks muutunud. Alkoholivaba glögiga tuleb kindlasti mahedam.Järgmine kord proovin kindlasti sellega ja annan siis tulemustest teada.

Smuuti

Lisan siia ka ühe smuuti retsepti, mida ma teen üha uuesti ja uuesti, kuni nii külmutatud maasikad ja mustikad kui ka maasika toormoos sügavkülmast otsa saavad.

Teen seda enamasti 0,5-liitrisesse klaasi (sellised, mis igal pool pubides on).

• pool banaani

• u pool klaasi või veidi rohkem keefirit (külmutatud marjad võtavad rohkem ruumi, siis peab u pool klaasi panema, moosiga võib rohkemgi)

• maitse järgi külmutatud maasikaid või mustikaid või mõlemaid (või minu poolest mingeid muid marju), sobivad ka sügavkülmutatud toormoosid
• natukene suhkrut (kui moosi sees juba ei ole)
• 1 tl vanillisuhkrut

Pane kõik koostisained klaasi või mingisse muusse anumasse ja purusta saumikseriga ühtlaseks.
Keefir ja vaniljesuhkur teevad sellest smuutist eriti pehme elamuse!

Kreembrülee

Minu kreembrülee süütus on nüüd võetud. Ise võtsin. Ehk siis tegin esimest korda kreembrüleed (või peenema nimega crème brûlée'd), mida varem ainult restoranides olin mekkida saanud. Üks parimaid mälestusi on Atlantise restoranist - seal oli see virsikumaitseline ja väega hää. 

Mulle oli millegipärast jäänud mulje, et seda on hirmus raske teha, aga ei olnudki. Loomulikult avastasin ma liiga hilja (ehk siis, kui vahukoor juba vahul oli), et mul on üks muna liiga vähe. Aga olin juba alustanud ja mõtlesin, et ehk tuleb nii ka välja. Tuligi. Natuke vedel jäi, aga maitse oli endiselt hea ja pärast paaripäevast külmkapis laagerdamist muutus ka tekstuur tihedamaks.

Teine naljakas seik minu kreembrüleega oli see, et ma sulatasin potis suhkru ja valasin selle kohe kõikidele vormidele kaaneks ning panin vormid siis külmkappi. Järgmisel päeval, kui tahtsin karamellkaanega krõks! teha, avastasin oma suureks üllatuseks, et karamell oli ära sulanud. Külmkapis. Kas keegi oskaks seletada, kuidas see võimalik on? Küsisin koolis isegi oma mikrobioloogia õpetajalt nõu, aga ta ei osanud vastata. Eks seal mingi reaktsioon oli. Ja kindlasti oli minust vale samm karamell juba ette valmis teha, sest ma olen kuulnud, et enamasti põletatakse suhkur vahetult enne serveerimist. Küllap just seetõttu, et muidu sulab ta külmkapis seistes ära. Aga kas seda siis on seletatud! Ehk ongi, aga mina lasin jälle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nagu mu vahukoore soojendaminegi. Olin kuulnud küll, et vahukoor peab külm olema, aga miks, seda ei teadnud. Ma vist pean oma kokkamise käigus pähe kerkivaid kuuldud lauseid rohkem tähele panema hakkama. Need ei kerkigi pähe ilma asjata, tuleb välja.

Mina tegin oma kreembrülee vanilje, mustikate (kiitus mulle suvise ettenägelikkuse eest!) ja mõne tera kardemoniga. Minu arust oli väga mõnus. Kristian ka sõi ja ei ajanud mitte suust välja. Kuigi ta avaldas, et talle külmad magustoidud ei meeldi. Jäätis vist ei käi nende alla.

Pilti mul kahjuks ei ole. Järgmine kord teen ja panen üles. Retsept ise oli kreembrülee põhiretsept (võtsin selle "Maru aasta helelillast köögist"), lisasin maitse-tunde järgi vaniljesuhkrut, meelepärases koguses mustikaid (ohtralt) ja veidi kardemoni. Tänuväärne magustoit ses mõttes, et sinna võib sisse sumada, mida hing ihaldab. Kindlasti teen seda veel!

Kondiitril pole kooki ...

Ma pole ammu kirjutanud, sest olen usinasti praktikal käinud. Uus praktikakoht on Soomes Järvenpääl. Arvasime Kristianiga, et saame Järvenpääl samas kohas elada, kus me varemgi oleme elanud, aga võta näpust - omanikel olid selle korteriga muud plaanid. Seetõttu olime alguses Kristiani ema juures Espoos ja jaanuari alguses kolisime Malmisse, kus elame Kristiani kursavenna ridaelamus.  Kahjuks meie kassusid siia ei lubatud, nemad jäid Espoosse asumisele. Nüüd, kui vahel neid vaatamas käime, poevad hirmunult diivani alla ja mõtlevad kindlasti, et kes need veel on.

Kuna olin praktikakoha leidnud enne, kui teada sain, et me ei saagi Järvenpääle elama, siis ma ei hakanud uut otsima ja sõidan nüüd iga päev 30 km praktikale ja sama palju tagasi. Alguses seiklesin rongidega, aga see on ikka tapvalt kallis ja rongid jäävad viimasel ajal kogu aeg hiljaks. See rongi piletihinnasüsteem on nii ebaõiglane - tudengisoodustust saavad vaid Soomes õppivad isikud või need, kes Kelalt õppetoetust saavad. Mina ei saa kelleltki mingit toetust ja nemad arvavad, et mul peaks  olema raha iga päev 12 eurot rongisõitude eest välja käia. Lõpuks andis Kristiani ema oma auto mulle kasutada, sellega ei jää ma vähemalt hiljaks ja lõppkokkuvõttes tuleb veidi odavam ka. Muidugi iga päev on elu veidi ohus,  sest teeolud võivad väga rasked olla, aga ega need rongidki teevad siin igasugu trikke viimasel ajal (näiteks otsustavad enam mitte pidurdada ja sõidavad raudteelt välja otse majja sisse).

Praktikal on päris mõnus, rahulik. Keegi ei hinga kuklasse, saan rahulikult oma ülesannet täita. Põhiliselt olen teinud tordipõhju ja erinevaid keekse. Torte olen ka kaunistanud. Ja Runebergi kooke - need on praegu kuum hitt, kuna 5. veebruar on Soomes Runebergi päev (Soome rahvusluuletaja) ja sel päeval süüakse kooke, mis Runebergile väga olevat maitsenud. Aga neid tehakse ja süüakse ohtralt juba praegu.

Vot selline näeb Runebergi kook välja.

Päris hea teine;)

Kollektiiv on ka täitsa tore - soomlased on üldse väga sõbralikud minu arvates. Ainult üks asi ehmatas alguses tõsiselt ära - selle kondiitriäri köök on üsna must. Ma pole ainuke, kes nii arvab. Üks töötaja ütles, et kui ta sinna tööle läks, oli ta ka täitsa ehmunud sellest. Aga siis olevat ta ära harjunud pikkamööda. Kurb tõdeda, aga tõesti harjub ära:( Ei tohiks. Kui mina läheksin sinna tööle, ütleksin ma, et ma pole nõus nii räpases ja ebahügieenilises köögis töötama.  Ma siis vahel üritan tööpäeva lõpus põrandat puhtaks kraapida,(justnimelt kraapida), aga siis kustutatakse tuled ära ja öeldakse, et aitab küll, lähme koju. Tooteid tehakse õnneks puhtalt, aga köögi ääred ja põrand jätavad küll soovida.

See on hea, et seal on hoopis teistsugused tooted kui Werneris olid, nii et saan uusi kogemusi. Ja rohkem saan tooteid otsast lõpuni valmis teha - see on mõnus.

Ühest asjast on mul kahju - kui ma käin iga päev praktikal, siis pole üldse enam isu midagi kodus küpsetada. On ju selline ütleminegi, et kingsepal pole kingi. Minu puhul pole kondiitril kooki:( See on ju õudne! Ühes ajakirjas siin oli koogiretseptide võistlus. Aega oli vist jaanuari lõpuni, peaks sinna midagi välja mõtlema. Eelmisel võistlusel mul õnne polnud, peab edasi proovima:)

Jõulutrall

Olen viimased päevad vabaks võtnud ning tegelenud jõuludeks valmistumisega. Põhiliselt on see tähendanud parkoogitaigna ja piparkookide tegemist. Aga kuna kavatsen jõuluks kinkida muuhulgas ka söödavaid kinke, olen tegelenud ka nende jaoks materjali hankimisega ja kingituste valmistamisega.

Piparkoogitaigna retsepti ma kahjuks avaldada ei saa, sest sain selle Wernerist - ma arvan, et neid ei rõõmustaks, kui ma mööda ilma ringi käiks ja heldelt võõraid, vaata et patenteeritud retsepte jagaks.

Piparkoogitaigna tegemine oli üllatavalt kerge ja kuigi tegin esimest korda elus, tuli täiesti kiiduväärne välja. Ilusa värviga, ei liiga tume ega liiga hele ja maitse ka nagu peab. Alguses küll tundus, et jäi hele, aga töötlemisel muutus ta tumedamaks. Ainuke häda oli rullimisega - tahtis õudselt rebeneda, aga ma avaldasin talle survet ja suutsin ta alistada. Rebenev taigen on vist veidi parem kui kummine taigen. Vanasti poest ostes olid taignad enamasti kummised ja tihtilugu pidi võid juurde panema, et taigen inimliku jume võtaks. Aga viimased aastad on Ingrid taigent teinud ja see on alati väga hea olnud!:)

Kuna Kristian läheb juba 22. detsembril ära, mõtlesin, et korraldan meile täna pidulikuma jõulusöömingu. Ostsime seaprae viile ja hapukapsast, et seda hautada. Panin ta siis täna hauduma ja ise läksin poodi. Muidu poleks vast hullu olnud, aga mul läks poes kauem kui arvasin, sest ei suutnud otsustada, mida Vahurile kinkida. Ma olen poes käis üldse täiesti saamatu otsustaja - võin hulk aega riiuli ees seista ja pakutavat ühest käest teise veeretada. Miks siis poodides on nii lai valik? Oleks üks variant ühest tootest, poleks mingit muret. Nojah, äkitselt tuli mul linnas meelde, et kapsas on tulel ja kuna Kristian läks ka poodi ja ma ei teadnud, kas ta on tagasi jõudnud või ei, hakkas mul äkitselt kole kiire. Trepikojas oli juba minu kapsa lõhna tunda ja tuppa jõudes tundsin kohe, et lood on halvad. Olidki. Kapsas oli ära kõrbenud. Kusjuures Kristian oli kodus, aga polnud tundnud, et midagi valesti oleks olnud. Eks ma siis kraapisin haudepoti puhtaks ja saatsin Kristiani uue kapsa järele - jõulupraad hapukapsata pole kellegi jõulupraad. Noh, nüüd sai ta valmis ja tundub päris söödav.

Piparkookide vormimine ühe ääre peal...

 ... ja ahjust tulnud piparkoogid teisel.

Glasuuritud piparkoogid

Tegon ka piparkoogimaja mõnele väiksemale inimesele kingituseks. Välja tuli ta mul päris tore välja,ainult väikesed ehitusvead on sees. Unustasin otsaseina tüki vormida sellise kujuga, et otsas oleks kolmnurk, mis katuse alla läheks, tegin lihtsalt ristküliku. No ei mõelnud selle peale enne. Nüüd haigutab mõlemal pool katuse all otsaseinas auk, aga sellest me ei tee välja :) See on hästiventileeritud maja!

Maja 

Ventilatsioonist rääkides tuli meelde, et eile saime Kristianiga "toreda" jõulukingituse. Kui teised lapsed saavad igasuguseid ägedaid asju, siis meile poetas päkapikk toanurka hallitusseene. Ei tea, kas me oleme nii lootusetult pahad lapsed olnud?

Tegu on maja välisnurgaga, mis juhuslikult on meie magamistoa nurk ja see on täiesti soojustamata ja külm  Ostsime sügisel uue kapi ja see on palju suurem kui eelmine, nii et arvatavasti takistas see absoluutselt igasuguse soojuse ligipääsu toanurgale, nii et sinna hakkas kogunema kondentsvesi. Ega midagi üle ei jäänud - kolisime kapi toa teise seina (see ei ole välissein) ja voodi sinna, kus oli kapp. Hallitanud ja niiskese nurka panime elektriradiaatori. Eks elektriarve läheb nüüd suuremaks, aga pole midagi parata. Tapeedi kiskusime ka maha. All oli kole pruun sein ja tuba näeb nüüd üsna inetu välja. Aga seina saime juba kuivaks ja tulevikus (millalgi pärast jõule, kui ilma lubab) värvime seina hoopis üle. Enne paneme niiskuskaitset ka.

Ahjaa, tegin veel sellist toredat asja ka nagu inglise sidrunivõi. Sain seda kunagi oma kursaõe Kadri juures ja see oli õudselt hea. See on ka pärit raamatust "Maitsvad kingitused" ja sidrunivõi oli üks põhjus, miks ma selle raamatu üldse ostsin.

Kristiani isa tuli umbes nädal tagasi ootamatult Tallinnasse ja mul oli kiiresti talle kinki vaja - muidu olin mõelnud talle selle sidrunivõi jaanuaris kinkida. Õnneks on selle valmistamine lihtne ja ma lootsin, et äkki see on midagi, mida ta väiksena Inglismaal on söönud ja mida ta nüüd Soomes taga igatseb. Ja tuligi välja, et see on üks ta lemmikuid, mida ta ema ikka olevat teinud. Nii et tabasin otse naelapea pihta!

Panen selle retsepti ka siia üles, sest see on tõesti üks mõnus kraam, mida on hää kas saia peale määrida või millegi täidiseks panna või kuidas keegi ise tahab. Võib ka lusikaga otse purgist süüa:P

2 suurt sidrunit

100 g võid

2,5 dl tuhksuhkrut

3 muna

• Pese sidrunid puhtaks, riivi maha kollane kooreosa ja pigista välja mahl.
• Pane suuremasse potti vesi ja sellesse väiksem kastrul või pott ja sulata selles kõigepealt või. Vesi ei tohi keema tõusta.
• Sulavõile lisa pidevalt segades tuhksuhkur.
• Jätka segamist ning lisa sidrunikoor ja -mahl.
• Lõpuks lisa pidevalt segades lahtiklopitud munad.
• Jätka segamist, kuni segu pakseneb.
• Vala segu purki ja keera kaas kohe peale.

Sidrunivõi Jeremyle

Tarkusetera kokandussõpradele:

Vahusta alati külmkapist võetud vahukoort.
Ja jumala eest, ära kunagi soojenda vahukoort enne vahustamist! Siis ei lähe see mitte vahule, vaid kohe võiks.

Tahtsin vältida sooja želatiinivedeliku tükki minemist vahukoores ja mõtlesin, et soojendan vahukoore toatemperatuurini, et mõlema vedeliku temperatuure ühtlustada See lõppes sellega, et see võitaoline ollus lendas WC-potist alla (ma ei suutnud sellele ka mingit paremat kasutust leida).

Arvud ei ole minu jaoks!

Viimases praktikatunnis tegime lehttaigent ja sellest lehekeelekesi. Kõik oli nagu väga ilus - taigen õige konsistentsiga ja muidu ka normaalne. Aga rullimisel hakkas mingi hetk auke sisse tulema, taigna pealispind muutus krobeliseks ja margariin hakkas aukudest välja pressima. Me Kertiga, kellega ma paaris olin, ei saanud aru, milles asi. Mõtlesime, et rullisime taigna liiga kiiresti liiga õhukeseks. Kõigil teistel olid ilusad siledad taignad, aga meie olime enda omaga hädas. Lõpuks sai taigen siiski rullitud, kui rullimise ajal jahu vahele viskasime. Lõikasin ta siis vajalikeks keelekesteks (Kerti pidi varem ära minema) ning pistsin ahju, aga mis ei kerkinud, see oli meie taigen. Ja kui keelekesed ahjust välja tulid ning ma maitseproovi tegin, paljastus kohutav tõde - me olime Kertiga kas valesti arvutanud või valesti vaadanud ja 1 grammi sidrunhappe asemel pannud 10 grammi. Issand, sa näed ja sa ei mürista! Võib-olla kannatas taigna liighappesuse all ka selle konsistents ning margariini sidumisomadused, võta sa kinni. Keelekesed olid igatahes üsna hapud. Kui seda hapusust poleks onud, ei oleks see vähene kerkimine väga häirinudki. Noh, päris suust välja neid ei sülitanud ja ära said nad söödud, aga viimane juhtum kinnitas ikkagi tõsiasja, et mina pean arvudega väga hoolas olema!

Samas tegin eile imehead keeksi! Kodus. Kodus tuleb mul kõik suurepäraselt välja. Ka sellest olen ma aru saanud, et ma olen üksitegija.

Materjali oli piiratud valik ning poodi ka ei viitsinud minna, seepärast vaatasin, mida ma olemasolevate asjadega peale saan hakata. Kusjuures sellised olukorrad, kus aineid pole jalaga segada ning tuleb mõelda, et midagi saada, on kõige stimuleerivamad ja lõppevad tihti parimate tulemustega.

Tavalist suhkrukeeksi ei tahtnud ma teha, see oleks liiga igav olnud. Mul oli pool detsiliitrit kakaod ning piparkoogimaitseainet. Võtsin käiku oma keeksi põhiretsepti ning lisasin eelpooltoodud ained sinna juurde. Ning tulemus? Ilus suussulav pehme piparkook!
 

Retsept järgmine:

2 muna
2 dl suhkrut
3 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 dl kakaod (võib ka rohkem panna, mul lihtsalt polnud)
1-2 tl piparkoogimaitseainet
100 g võid
1 dl piima

Vormi määrimiseks võid või margariini ning riivsaia.             

1. Pane ahi 175 kraadi peale sooja.
   
2. Määri vorm rasvainega ning puista üle riivsaiaga.
3. Sega omavahel kuivained.
4. Pane või sulama.
   
5. Vahusta munad ja suhkur tugevaks kohevaks vahuks.
6. Lisa sulavõile piim ning kuumuta veel veidi.
7. Sõelu kuivained munavahu hulka, sega läbi.
8. Lisa või ja piima segu (kui jahu tundub vähe, pane veel. Taigen peaks olema nagu muffinitaigen.)
9. Vala segu vormi ning küpseta u 40 min.

Head isu! :)

Niisama elust

Üks päev pärast praktikat, olles seal kindlasti söönud üsna ohtralt magusat, tuli mul õhtul ikkagi mingi küpsetise isu peale ja mõtlesin, et teen kohvikooki, mille retsepti Karoliin mulle kunagi andis (Sellega seoses ka selline tobe-naljas seik, et retseptis oli kirjas, et glasuuri panna musta kanget kohvi ja mina hakkasin kahtlema, kas valmis kohvi või kohvipuru. Suures hädas helistasingi Karoliinile, kes mu muidugi välja naeris. Ise sain ka siis oma rumalusest aru ja siiamaani iga kord naeran, kui seda kooki tegema hakkan. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et kohvipuru ei saa ju olla must ja kange ...)  Mõeldud,tehtud. Alguses pidi sulatama või ja selle jahtuma jätma, samal ajal kui muna ja suhkru vahustab, aga mina suures agaruses viskasin suhkru kohe sulavõi sisse ja siis nägin teise silmaga retsptist, et nüüd läks ikka väga nihu. Liigne agarus on ikka tihti ogarus. Kuldne ütlemine .... Aga kuna nii saab ka tainast valmistada, vahustasin siis või ja suhkru. Noh, ta ei tulnud seline, nagu ta oleks pidanud olema, aga väga hea tuli ikka. Lausa nii hea, et ma järgmisel päeval istusin aknalaual, koogikarp ees, ja sõin tükk tüki järel, kuni karpi jäi vaid üks õnnetu tükikene. Selle sai Kristian:)

Nii. Ma ei saa aru, mis selle aastalõpuga on - sellel ajal pole mul peaaegu kunagi raha, et inimestele kingitusi teha. No täitsa pankrot on majas. Muidu küll tuleb tööpakkumisi aknast ja uksest, aga vot siis on vaikus majas. Ma muide mõtlesin välja, miks pankrotti nii nimetatakse. Nimelt läheb pankur hommikul tööle, teeb seifi lahti ja näeb oma õuduseks, et seif täitsa tühi, vaid mõned auklikud rahatähed on järel. Siis ta longib kurvalt kolleegide juurde ja teatab, et nüüd on pankrot(t) majas. Pangamajja on pääsenud rott, kes siis lõbusalt seifis oma hävitustööd on teinud. Mul tuleb vahel selliseid huvitavaid teooriaid.

Teine teooria on mul selle kohta, miks talvel puud raagu lähevad (peale selle, et nende elutegevus aeglustub). Nimelt on see vajalik ka inimestele, sest kui talvel oleksid puude küljes lehed, oleks meil palju pimedam.  Talvel on niigi päike enamuse ajast pilve taga ja valget aega üldse ainult loetud tunnid, aga raagus okste vahelt jõuab valgus paremini alla inimesteni. Kolmas teooria on talvel enamasti valitseva pilvise ilma ja raagus puude kohta (kehtib ainult linnades): talvel on puud raagus ja ilm pilves seetõttu, et pilvedelt peegeldub tagasi linnakuma ja jõuab läbi raagus okste tänavail jalutavate inimesteni, Poleks pilvi ja puud lehes, siis kõnniksime nagu kotis. Nojah, muidugi on tänavavalgustus, aga see võimedub tänu pilvkattele. Teine asi, mis valgustust ja pilvedelt tagasipeegelduvat linnakuma võimendab, on muidugi lumikate. Oh, küll see loodus on ikka osavalt sättinud need asjad! Võiks muidugi vastu vaielda, et elekter tuli ju alles paar sajandit tagasi. Aga selle peale võib öelda, et loodus on ettenägelik (kes tahab, võib öelda, et Jumal on ettenägelik. Mina Jumalasse kui loojasse ei usu, nii et eelistan esimest varianti).

Aga jah ... ma mõtlesin, et sel aastal valmistan kingitused ise. Ma ostsin ju selle raamatu "Maitsvad kingitused" ja seal on mul mitu päris head asja silma hakanud. Aga kuidas ma nüüd materjali ostan, kui pankrott mu rahakotis pillerkaaritab? Eks paistab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Maasika-laimišarlott

Siinkohal panen kirja oma sellesuvise tippsaavutuse retsepti. Tort sai tehtud Kristiani sünnipäevaks. Küsisin talt enne, millist ta tahab ja ta ütles, et midagi maasikatega ja kuna ma tahtsin ikka midagi uhkemat teha, nuputasingi sellise tordi välja. Ega see nüüd teab mis eriline leiutis pole, aga päris tavaline šarlott ta ka pole. Ise sain ma sellest vaid ühe (või äkki kaks) tükki süüa, sest just Kristiani sünnipäevaõhtul õnnestus mul rattaga lõualuusse mõra kukkuda ja mu suu pandi kuuks ajaks trellide taha. See selleks. Vähemalt ma tean, et tort oli ülihea:) Nii et nii õnnetult ikka ei läinud, et ma üldse maitsta ei saanud.

Selle tordi tegemine koosneb mitmest osast ja võib tunduda pikk, keeruline ja vaevanõudev, kuid ärge laske pikast retseptist ennast heidutada! Tegelikult pole asi üldsegi nii hull ja tulemus on igatahes seda vaeva väärt.

Selline märkus ka, et päris algajal ei tasuks minu retsepti järgi kohe tegema hakata, sest ma panin kogused praegu mälu järgi kirja. Kui midagi on veidi valesti, siis tegijam tunnetab selle ära ja teeb omad korrektuurid, aga algaja mitte. Kuid ma arvan, et peaks siiski klappima.

Biskviitpõhi

3 muna

1 dl suhkrut

3/4 dl kartulijahu

1 tl küpsetuspulbrit

2  tl sidrunimahla

Immutamiseks:

apelsinimahla

Rullbiskviit:

samad ained mis biskviitpõhjas

Täidis:

500 g väherasvast (paksemat) kohupiima

200 g maasikaid

maitse järgi suhkrut

4 tl želatiinipulbrit/12 želatiinilehte

Täidis rullbiskviidi vahele:

250 g kohupiima

1 laimi riivitud koor ja mahl

maitse järgi suhkrut

Kaunistuseks:

150 g maasikaid

ühe laimi riivitud koor

Valmistamine:

Põhi:

1.      Vahusta eraldi munavalge.

2.      Lisa suhkruga segatud kollased.

3.      Sega kuivained kokku ja sõelu vahu hulka.

4.      Lõpus lisa sidrunimahl.

5.      Kalla taigen küpsetuspaberiga vooderdatud tordivormi.

6.      Küpseta 225 kraadi juures u 10 min.

Täidis:

1. Valmista 150 g maasikatest toormoos, pannes maitse järgi suhkrut.
2. Ülejäänud maasikad lõigu neljaks.
3. Pane želatiin 5 minutiks külma vette ligunema.
4. Seni kuumuta moos läbi. Võta moos tulelt.
5. Pigista želatiinilehed kuivaks ja sega moosi sisse, kuni lehed lahustuvad.
6. Jahuta segu võimalikult maha ning lisa toasoojale kohupiimale, mis on sellise kujuga kausis/vormis, millist kooki pärast tahad. Sega läbi.
7. Lõpus lisa maasikaneljandikud ja sega läbi.
8. Pane külmkappi tarretuma.

Rullbiskviit:

1. Tee nii, nagu biskviitpõhjagi küpsetades.
2. Kuni biskviit küpseb, valmista kohupiimasegu.
3. Määri osa segust ahjust tulnud ja veidi jahtunud biskviidile ning keera see rulli.
4. Pane külmkappi elu üle järele mõtlema.

 

Kokkupanemine:

1. Kummuta tardunud täidis niisutatud põhjale ja lõika üleliigne serv (kui seda on) ära.
2. Määri tort ülejäänud kohupiima-laimiseguga üle.
3. Lõika rullbiskviit parajateks viiludeks ning "liimi" ringina ümber tordi.
4. Rullbiskviidi keskaukudesse suru veerandiks lõigatud maasikad.
5. Peale lao üks ring pooleks lõigatud maasikatest.
6. Keskele tee pisike ring ühest neljaks lõigatud maasikast.
7. Vahedesse riputa riivitud laimi koort. 

 

 

 Ühesõnaga kõiki koguseid võib maitse järgi muuta (kas panna rohkem maasikaid või rohkem suhkrut jne), aga kui vedeliku (täidise) kogus suureneb, peab ka želatiinikoguse sellega vastavusse viima.

Õunaasi

Ma pole siia väga pikka aega midagi kirjutanud, põhiliselt sellepärast, et ma pole kodus midagi küpsetanud - kogu aur läheb kooli ja praktika peale ära. Kui iga päev magusa keskel olla, siis pole kodus nii suurt isu ja ega aegagi pole - pärast praktikapäeva on ikka üsna laip olla. Ja kooliajal teeme nagunii seal igasugu hääd ja paremat, nii et pole põhjustki kodus teha.

Aga täna oli mul vaba päev ja ma tegelesin koduste töödega, millest üks oli retseptikogu koostamine arvutitunni jaoks. Ja sinna sain ma lõpuks oma maasika-laimišarloti retsepti kah kirja (mõtlesin selle pooleldi ise välja, nii et retseptina mul polegi seda olnud) ja veel teisi häid suutäisi. Muuhulgas oma eilse õunastritsli (alias Õunaasja) retsepti. Eile oli mul lõpuks aega ja tahtmist midagi kodus ka teha ja kuna me koolis olime just õppinud pärmitaignast toodete valmistamist ja kodus vedelesid veel viimased õunad, millest oli tarvis lahti saada, otsustasin, et teen õunastritsli. Otsisin retsepte, aga leidsin ainult sellised, kus taignasse pandi kas muna ja margariin jäeti välja või vastupidi. Aga meie koolis õppisime, et mõlemat pannakse. Nii ma siis lisasingi ühele retseptile omavoliliselt ikkagi ühe muna. Ja õudselt ilusti kerkis. Ei mingeid selliseid probleeme, nagu koolis tekkis, et taigen tuleb liiga kõva või ei kerki või on tal mingi muu häda. Ma ei saa aru, millest see tuleb, et koolis sellised jamad tekivad - ehk on asi selles, et grupp on väga suur ja nii palju sagimist on, et ei saa korralikult keskenduda ja kaalumine võib ka selletõttu valesti minna.

Mu stritsel tuli igatahes väga hea ja kerkis lausa hiiglaslikuks. Ja väga pehme ja mõnus jäi. Super!

Panen siis retsepti ka:

Taigen:

 

50 g võid

25  g pärmi

2,5 dl vett

1 muna

0,5 tl soola

0,5-0,75 dl suhkrut

1 tl kardemoni

u 7 dl nisujahu

Määrimiseks:

1 muna või

0,5 dl piima

Sisu:

50 g võid

4 sl fariinisuhkrut

5 suurt tükeldatud õuna

Valmistamine:

1. Sulata rasvaine. Lisa piim ja soojenda kehatemperatuurini.
2. Murenda pärm kaussi. Lisa veidi taignavedelikku ja sega, kuni pärm lahustub.
3. Lisa ülejäänud vedelik, sool, suhkur, kardemon ja u 2/3 jahust.
4. Sega ja sõtku taigent, kuni see kausi ja käte küljest lahti lööb.
5. Puista taignale veidi jahu ja pane rätiku all sooja kohta kerkima. Lase kergida u poole suuremaks.
6. Vahepeal valmista kate: koori õunad, tükelda. Sulata vi ning sega see koos fariini suhkruga õuntesse.
7. Kerkinud taigen vala jahuga üle puistatud lauale, lisa veel jahu ja sõtku seni, kuni taigen enam laua külge kinni ei jää. Lase taignal enne voolimist veidi rahuneda, muidu on ta stressis, muutub kummiseks ja ei anna voolida.
8. Jaga taigen 3 tükiks ning vooli neist üsna pikad nuudid. Liiga peenikesi nuute ei maksa teha, muidu on raske nendesse sisu panna.
9. Nuudid litsu lapikuks ning pane keskele piki nuuti triip õunasegu.
10. Pigista servad kokku, et tekiksid jälle nuudid.
11. Põimi nuudid palmikuks.
12. Pane meelepärase kujundina plaadile ning küpseta 200° C juures u 20 min.

Mina tegin topeltkogusega. Alguses tahtsin ka siin antud kogusega teha, aga siis panin kogemata liiga palju suhkrut ja kartuses, et taigen läheb untsu, panin siis muid aineid ka juurde. 
Ja jahu kohta selline märkus, et ma ei vaata tegelikult kunagi, palju retseptis on antud. Ma hakkan otsast panema ja kui tunnen, et nüüd on õige asi, siis rohkem ei pane. Kindlasti ei maksa põdema hakata, kui jahu läheb rohkem kui retseptis kirjas (enamasti läheb sedapidi, mitte vastupidi, et jahu läheks vähem).
Põimisin kolme nuudiga palmiku, mis polnud üldsegi kerge, sest sisu tahtis mõnest kohast välja pressida ja põimimine läks ka sassi. Oma pähe või mingite lühemate nööridega võin ma küll palmikut teha, aga kui ees on nii pikad ja rasked asjad, siis läheb uskumatult keeruliseks. Lõpuks jäigi palmik ühest kohast auklik, aga sellest polnud midagi. Koolis oleks kindlasti kaubandusliku välimuse üle norima hakatud ja mulle 3 hindeks väänatud.

Aga välja tuli ta siis selline (ma tervet palmikut ei pildistanuki, sest lõikasin sel ahnelt kohe ühe tüki küljest, unustades, et pildistada on ka vaja. Aga ühest tükist sai siiski pilt tehtud):