Küpsised ja rullbiskviit

Nüüd on kolm väga intensiivset ja pikka koolipäeva läbi ja on vist aeg väike kommentaar üles riputada. Teooriatunnid on koolis nagu nad on - mõni asi on huvitavam, teine igavam, aga vähemalt saab öelda, et kõike, mida me õpime on ka hiljem vaja. Mitte nagu koolis või ülikoolis, kus tihti tekib inimestel küsimus, milleks mulle see.


See-eest praktikatunnid on olnud eranditult väga põnevad! Alustasime kõige lihtsamast ehk biskviittagnast ja võibiskviittaignast tehtud küpsistega. Klass jagati kaheks grupiks, üks grupp tegi biskviittaignast nööpe ja keelekesi (poes olen näinud neid küpsiseid ka Teeküpsise nime all, sellised pisikesed nööbid) ja minu grupp tegi küpsist Kevadlill (see, millel šokolaaditäpp keskel). Taigna tegemine oli kõige lihtsam, sest masin segas margariini ja suhkru ära, õigel ajal ja õigetes kogustes pidi muna lisama. Siis segati käega juurde jahu (kogus oli 5 kilo, seda mingi riistaga ikka ei sega) ning seejärel läkski küpsiste pritsimiseks läbi pritskoti. See oli kõige keerulisem, sest küpsised peavad õige suurusega tulema - kaubanduslik välimus on tähtis ja kuju täiuslikkuse poole me püüdleme. Kuna meie tooted oma puuduliku välimuse tõttu müügiks ei lähe, saame need meeldivalt ise ära süüa ja koju kaasa võtta:)
Aga ega see pritsimine ka võimatu ülesanne pole, paar rida harjutad, siis tuleb ilusti.

Eile tegime Valeri küpsiseid ja rullbiskviiti. Küpsised said väga head, mitte põrmugi kehvemad kui poes (kui nüüd suuruse üle norima ei hakka), aga rullbiskviit läks natuke rullimisel lõhki ja lõpuks vajus oma rulli kujus välja ehk siis veidi lössi ja minu jaoks oli see vaarikakeedis, mis me sinna vahele panime liiga magus. Aga ikkagi väga söödav:) Teisel grupil jäi vähemalt terveks. Ei tea, mis meil valesti läks.

Kahjuks pole mul ühtegi pilti näidata, aga kes neid küpsiseid teab, oskab ehk isegi ette kujutada. Mõnikord võiks küll fotoka kööki kaasa võtta ja kogu sellest melust paar pilti teha ...

Seni jään aga põnevusega uusi praktikatunde ootama!

Trühviralli

Kuna mu õel ja isal olid sünnipäevad tulemas ja kuna ma viimasel ajal olen jõudnud arvamusele, et isetehtud söödavad kingitused võivad saajat rõõmustada rohkem kui mõni vidin, mõtlesin, et teen neile sünnipäevaks trühvleid.

Kevadel ostsin endale sellise raamatu nagu "Maitsvad kingitused" ja lisaks on mul kodus "Täielik kokaraamat", kus ka trühvlite retsepte sees on. Kuna ma pole päris ise eksperimenteerija, kasutasingi neid raamatuid abimeestena, valisin meelepärased retseptid välja ja siirdusin osturetkele. Kokku tuli osta 600 g šokolaadi pluss muud nänni kommide sisse ja peale panemiseks.  Trühvlite põhikomponendid ongi loomulikult šokolaad, vahukoor ja või. Ülejäänu oleneb konkreetsest retseptist.

Tegin meetrühvleid, mida oli väga kerge teha, aga mis mulle lõpuks väga ei maitsenud. Liiga magusad vist (sellist asja ütlen ma suure maiasmokana küll harva). Siis tegin soolatud mapähklitega trühvleid, mis olid väga mõnusad. Aga kõige paremad olid martsipani ja kreeka pähkli trühvlid apelsiniga. 

Eelmisel nädalavahetusel viisin siis oma kätetöö tulevastele sünnipäevalastele ja paistis, et maitsesid. Emale maitsesid just need meetrühvlid. Nojah, eks see on maitse asi.

Suures tuhinas unustasin pilditegemise ära, aga kinkekarpide komplekteerimisel tuli meelde ja sai ikka paar klõpsu ära tehtud:

 

Maapähkliruudud

 

 Martsipani-kreeka pähkli trühvlid apelsiniga

 

Isa kinkekarp (Ingridil oli punane karp, millele sidusin ümber roosa lindi) 

Trühvleid oli päris põnev teha. Põnev selles mõttes, et kas ikka tuleb välja ja kas ikka maitseb hästi. Aga päris ilusti läks korda mul see tegu. Ja ei võtnud eriti kaua aega ka - koos poeskäimisega vist umbes 3 tundi. Seda pea küll ütlema, et suurest maitsmisest ja šokolaadisulatusnõude limpsimisest oli mul paar päeva süda paha ja ei tahtnud ertiti magusat nähagi. Nii et tulevikus vist ei tohiks nii palju maitsta, aga kuidas sa pesed šokolaadise nõu ilma limpsimata ära! 

Teisest küljest on see rahaliselt üpriski kulukas ettevõtmine, nii et väga tihti seda teha ei saa. Aga tasub ennast ära küll!

Sissejuhatus

Olen võtnud enda peale raske ülesande ning alustanud toidublogi pidamist, milles põhiliselt annan aru, milliste kookide, tortide ja muude maiustustega ma oma pisikeses köögis hakkama olen saanud. Aruandmise all pean silmas nii uute katsetuste kui ka vanade ja järeleproovitud hõrgutiste kirjeldusi, retsepte, pilte.

Üldiselt mulle ei meeldi ennast avalikult eksponeerida, kuid koogiblogi (nimetagem seda nii) mõte sigines tänavu suvel, kui üks tuttav küsis minu kondiitriks õppima minemise jutu peale, kas mul juba oma blogi ka on. Tookord pidin eitavalt vastama, ent siis jäigi see blogi asi meelde mõlkuma. Mõtlesin, et blogi pidamine lihtsustaks mu elu selles mõttes, et muidu on inimestele vahel raske jutustada oma vaimustusest igasugu küpsetiste ja muu hõrgu vastu, blogi aga tuleb selle koha pealt appi - kui keegi küsib, saan ta kohe kuhugi suunata. Oma silm on ju kuningas.

Oma vaimustusest on raske jutustada seetõttu, et minu arvates on magusamaailm sõnadega pea kirjeldamatu, vähemalt minul napib selleks tihtilugu oskusi. Küpsetisi peab ise nägema ja ise maitsma, et nende võlust tõeliselt aru saada. Ja kahjuks ei mõju see ka siis kõigile, sest kõik ei ole ju magusasõbrad. Aga eks nemad naudivad muid roogi.

Eks paistab, mis sest saab. Mina naudin igal juhul ja loodan, et ka teised magusasõbrad saavad siit inspiratsiooni, ideid ja hüva nõu.