20. dets 2009

Jõulutrall

Olen viimased päevad vabaks võtnud ning tegelenud jõuludeks valmistumisega. Põhiliselt on see tähendanud parkoogitaigna ja piparkookide tegemist. Aga kuna kavatsen jõuluks kinkida muuhulgas ka söödavaid kinke, olen tegelenud ka nende jaoks materjali hankimisega ja kingituste valmistamisega.
Piparkoogitaigna retsepti ma kahjuks avaldada ei saa, sest sain selle Wernerist - ma arvan, et neid ei rõõmustaks, kui ma mööda ilma ringi käiks ja heldelt võõraid, vaata et patenteeritud retsepte jagaks.

Piparkoogitaigna tegemine oli üllatavalt kerge ja kuigi tegin esimest korda elus, tuli täiesti kiiduväärne välja. Ilusa värviga, ei liiga tume ega liiga hele ja maitse ka nagu peab. Alguses küll tundus, et jäi hele, aga töötlemisel muutus ta tumedamaks. Ainuke häda oli rullimisega - tahtis õudselt rebeneda, aga ma avaldasin talle survet ja suutsin ta alistada. Rebenev taigen on vist veidi parem kui kummine taigen. Vanasti poest ostes olid taignad enamasti kummised ja tihtilugu pidi võid juurde panema, et taigen inimliku jume võtaks. Aga viimased aastad on Ingrid taigent teinud ja see on alati väga hea olnud!:)

Kuna Kristian läheb juba 22. detsembril ära, mõtlesin, et korraldan meile täna pidulikuma jõulusöömingu. Ostsime seaprae viile ja hapukapsast, et seda hautada. Panin ta siis täna hauduma ja ise läksin poodi. Muidu poleks vast hullu olnud, aga mul läks poes kauem kui arvasin, sest ei suutnud otsustada, mida Vahurile kinkida. Ma olen poes käis üldse täiesti saamatu otsustaja - võin hulk aega riiuli ees seista ja pakutavat ühest käest teise veeretada. Miks siis poodides on nii lai valik? Oleks üks variant ühest tootest, poleks mingit muret. Nojah, äkitselt tuli mul linnas meelde, et kapsas on tulel ja kuna Kristian läks ka poodi ja ma ei teadnud, kas ta on tagasi jõudnud või ei, hakkas mul äkitselt kole kiire. Trepikojas oli juba minu kapsa lõhna tunda ja tuppa jõudes tundsin kohe, et lood on halvad. Olidki. Kapsas oli ära kõrbenud. Kusjuures Kristian oli kodus, aga polnud tundnud, et midagi valesti oleks olnud. Eks ma siis kraapisin haudepoti puhtaks ja saatsin Kristiani uue kapsa järele - jõulupraad hapukapsata pole kellegi jõulupraad. Noh, nüüd sai ta valmis ja tundub päris söödav.


Piparkookide vormimine ühe ääre peal...



 ... ja ahjust tulnud piparkoogid teisel.



Glasuuritud piparkoogid


Tegon ka piparkoogimaja mõnele väiksemale inimesele kingituseks. Välja tuli ta mul päris tore välja,ainult väikesed ehitusvead on sees. Unustasin otsaseina tüki vormida sellise kujuga, et otsas oleks kolmnurk, mis katuse alla läheks, tegin lihtsalt ristküliku. No ei mõelnud selle peale enne. Nüüd haigutab mõlemal pool katuse all otsaseinas auk, aga sellest me ei tee välja :) See on hästiventileeritud maja!




Maja 


Ventilatsioonist rääkides tuli meelde, et eile saime Kristianiga "toreda" jõulukingituse. Kui teised lapsed saavad igasuguseid ägedaid asju, siis meile poetas päkapikk toanurka hallitusseene. Ei tea, kas me oleme nii lootusetult pahad lapsed olnud?
Tegu on maja välisnurgaga, mis juhuslikult on meie magamistoa nurk ja see on täiesti soojustamata ja külm  Ostsime sügisel uue kapi ja see on palju suurem kui eelmine, nii et arvatavasti takistas see absoluutselt igasuguse soojuse ligipääsu toanurgale, nii et sinna hakkas kogunema kondentsvesi. Ega midagi üle ei jäänud - kolisime kapi toa teise seina (see ei ole välissein) ja voodi sinna, kus oli kapp. Hallitanud ja niiskese nurka panime elektriradiaatori. Eks elektriarve läheb nüüd suuremaks, aga pole midagi parata. Tapeedi kiskusime ka maha. All oli kole pruun sein ja tuba näeb nüüd üsna inetu välja. Aga seina saime juba kuivaks ja tulevikus (millalgi pärast jõule, kui ilma lubab) värvime seina hoopis üle. Enne paneme niiskuskaitset ka.

Ahjaa, tegin veel sellist toredat asja ka nagu inglise sidrunivõi. Sain seda kunagi oma kursaõe Kadri juures ja see oli õudselt hea. See on ka pärit raamatust "Maitsvad kingitused" ja sidrunivõi oli üks põhjus, miks ma selle raamatu üldse ostsin.
Kristiani isa tuli umbes nädal tagasi ootamatult Tallinnasse ja mul oli kiiresti talle kinki vaja - muidu olin mõelnud talle selle sidrunivõi jaanuaris kinkida. Õnneks on selle valmistamine lihtne ja ma lootsin, et äkki see on midagi, mida ta väiksena Inglismaal on söönud ja mida ta nüüd Soomes taga igatseb. Ja tuligi välja, et see on üks ta lemmikuid, mida ta ema ikka olevat teinud. Nii et tabasin otse naelapea pihta!

Panen selle retsepti ka siia üles, sest see on tõesti üks mõnus kraam, mida on hää kas saia peale määrida või millegi täidiseks panna või kuidas keegi ise tahab. Võib ka lusikaga otse purgist süüa:P

2 suurt sidrunit
100 g võid
2,5 dl tuhksuhkrut
3 muna

  • Pese sidrunid puhtaks, riivi maha kollane kooreosa ja pigista välja mahl.
  • Pane suuremasse potti vesi ja sellesse väiksem kastrul või pott ja sulata selles kõigepealt või. Vesi ei tohi keema tõusta.
  • Sulavõile lisa pidevalt segades tuhksuhkur.
  • Jätka segamist ning lisa sidrunikoor ja -mahl.
  • Lõpuks lisa pidevalt segades lahtiklopitud munad.
  • Jätka segamist, kuni segu pakseneb.
  • Vala segu purki ja keera kaas kohe peale.

Sidrunivõi Jeremyle


16. dets 2009

Tarkusetera kokandussõpradele:

Vahusta alati külmkapist võetud vahukoort.
Ja jumala eest, ära kunagi soojenda vahukoort enne vahustamist! Siis ei lähe see mitte vahule, vaid kohe võiks.

Tahtsin vältida sooja želatiinivedeliku tükki minemist vahukoores ja mõtlesin, et soojendan vahukoore toatemperatuurini, et mõlema vedeliku temperatuure ühtlustada See lõppes sellega, et see võitaoline ollus lendas WC-potist alla (ma ei suutnud sellele ka mingit paremat kasutust leida).

5. dets 2009

Arvud ei ole minu jaoks!



Viimases praktikatunnis tegime lehttaigent ja sellest lehekeelekesi. Kõik oli nagu väga ilus - taigen õige konsistentsiga ja muidu ka normaalne. Aga rullimisel hakkas mingi hetk auke sisse tulema, taigna pealispind muutus krobeliseks ja margariin hakkas aukudest välja pressima. Me Kertiga, kellega ma paaris olin, ei saanud aru, milles asi. Mõtlesime, et rullisime taigna liiga kiiresti liiga õhukeseks. Kõigil teistel olid ilusad siledad taignad, aga meie olime enda omaga hädas. Lõpuks sai taigen siiski rullitud, kui rullimise ajal jahu vahele viskasime. Lõikasin ta siis vajalikeks keelekesteks (Kerti pidi varem ära minema) ning pistsin ahju, aga mis ei kerkinud, see oli meie taigen. Ja kui keelekesed ahjust välja tulid ning ma maitseproovi tegin, paljastus kohutav tõde - me olime Kertiga kas valesti arvutanud või valesti vaadanud ja 1 grammi sidrunhappe asemel pannud 10 grammi. Issand, sa näed ja sa ei mürista! Võib-olla kannatas taigna liighappesuse all ka selle konsistents ning margariini sidumisomadused, võta sa kinni. Keelekesed olid igatahes üsna hapud. Kui seda hapusust poleks onud, ei oleks see vähene kerkimine väga häirinudki. Noh, päris suust välja neid ei sülitanud ja ära said nad söödud, aga viimane juhtum kinnitas ikkagi tõsiasja, et mina pean arvudega väga hoolas olema!

Samas tegin eile imehead keeksi! Kodus. Kodus tuleb mul kõik suurepäraselt välja. Ka sellest olen ma aru saanud, et ma olen üksitegija.
Materjali oli piiratud valik ning poodi ka ei viitsinud minna, seepärast vaatasin, mida ma olemasolevate asjadega peale saan hakata. Kusjuures sellised olukorrad, kus aineid pole jalaga segada ning tuleb mõelda, et midagi saada, on kõige stimuleerivamad ja lõppevad tihti parimate tulemustega.
Tavalist suhkrukeeksi ei tahtnud ma teha, see oleks liiga igav olnud. Mul oli pool detsiliitrit kakaod ning piparkoogimaitseainet. Võtsin käiku oma keeksi põhiretsepti ning lisasin eelpooltoodud ained sinna juurde. Ning tulemus? Ilus suussulav pehme piparkook!
 

Retsept järgmine:

2 muna
2 dl suhkrut
3 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 dl kakaod (võib ka rohkem panna, mul lihtsalt polnud)
1-2 tl piparkoogimaitseainet
100 g võid
1 dl piima

Vormi määrimiseks võid või margariini ning riivsaia.             

  1. Pane ahi 175 kraadi peale sooja.
  2. Määri vorm rasvainega ning puista üle riivsaiaga.
  3. Sega omavahel kuivained.
  4. Pane või sulama.
  5. Vahusta munad ja suhkur tugevaks kohevaks vahuks.
  6. Lisa sulavõile piim ning kuumuta veel veidi.
  7. Sõelu kuivained munavahu hulka, sega läbi.
  8. Lisa või ja piima segu (kui jahu tundub vähe, pane veel. Taigen peaks olema nagu muffinitaigen.)
  9. Vala segu vormi ning küpseta u 40 min.



Head isu! :)

20. nov 2009

Niisama elust



Üks päev pärast praktikat, olles seal kindlasti söönud üsna ohtralt magusat, tuli mul õhtul ikkagi mingi küpsetise isu peale ja mõtlesin, et teen kohvikooki, mille retsepti Karoliin mulle kunagi andis (Sellega seoses ka selline tobe-naljas seik, et retseptis oli kirjas, et glasuuri panna musta kanget kohvi ja mina hakkasin kahtlema, kas valmis kohvi või kohvipuru. Suures hädas helistasingi Karoliinile, kes mu muidugi välja naeris. Ise sain ka siis oma rumalusest aru ja siiamaani iga kord naeran, kui seda kooki tegema hakkan. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et kohvipuru ei saa ju olla must ja kange ...)  Mõeldud,tehtud. Alguses pidi sulatama või ja selle jahtuma jätma, samal ajal kui muna ja suhkru vahustab, aga mina suures agaruses viskasin suhkru kohe sulavõi sisse ja siis nägin teise silmaga retsptist, et nüüd läks ikka väga nihu. Liigne agarus on ikka tihti ogarus. Kuldne ütlemine .... Aga kuna nii saab ka tainast valmistada, vahustasin siis või ja suhkru. Noh, ta ei tulnud seline, nagu ta oleks pidanud olema, aga väga hea tuli ikka. Lausa nii hea, et ma järgmisel päeval istusin aknalaual, koogikarp ees, ja sõin tükk tüki järel, kuni karpi jäi vaid üks õnnetu tükikene. Selle sai Kristian:)

Nii. Ma ei saa aru, mis selle aastalõpuga on - sellel ajal pole mul peaaegu kunagi raha, et inimestele kingitusi teha. No täitsa pankrot on majas. Muidu küll tuleb tööpakkumisi aknast ja uksest, aga vot siis on vaikus majas. Ma muide mõtlesin välja, miks pankrotti nii nimetatakse. Nimelt läheb pankur hommikul tööle, teeb seifi lahti ja näeb oma õuduseks, et seif täitsa tühi, vaid mõned auklikud rahatähed on järel. Siis ta longib kurvalt kolleegide juurde ja teatab, et nüüd on pankrot(t) majas. Pangamajja on pääsenud rott, kes siis lõbusalt seifis oma hävitustööd on teinud. Mul tuleb vahel selliseid huvitavaid teooriaid.
Teine teooria on mul selle kohta, miks talvel puud raagu lähevad (peale selle, et nende elutegevus aeglustub). Nimelt on see vajalik ka inimestele, sest kui talvel oleksid puude küljes lehed, oleks meil palju pimedam.  Talvel on niigi päike enamuse ajast pilve taga ja valget aega üldse ainult loetud tunnid, aga raagus okste vahelt jõuab valgus paremini alla inimesteni. Kolmas teooria on talvel enamasti valitseva pilvise ilma ja raagus puude kohta (kehtib ainult linnades): talvel on puud raagus ja ilm pilves seetõttu, et pilvedelt peegeldub tagasi linnakuma ja jõuab läbi raagus okste tänavail jalutavate inimesteni, Poleks pilvi ja puud lehes, siis kõnniksime nagu kotis. Nojah, muidugi on tänavavalgustus, aga see võimedub tänu pilvkattele. Teine asi, mis valgustust ja pilvedelt tagasipeegelduvat linnakuma võimendab, on muidugi lumikate. Oh, küll see loodus on ikka osavalt sättinud need asjad! Võiks muidugi vastu vaielda, et elekter tuli ju alles paar sajandit tagasi. Aga selle peale võib öelda, et loodus on ettenägelik (kes tahab, võib öelda, et Jumal on ettenägelik. Mina Jumalasse kui loojasse ei usu, nii et eelistan esimest varianti).

Aga jah ... ma mõtlesin, et sel aastal valmistan kingitused ise. Ma ostsin ju selle raamatu "Maitsvad kingitused" ja seal on mul mitu päris head asja silma hakanud. Aga kuidas ma nüüd materjali ostan, kui pankrott mu rahakotis pillerkaaritab? Eks paistab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

9. nov 2009

Maasika-laimišarlott


Siinkohal panen kirja oma sellesuvise tippsaavutuse retsepti. Tort sai tehtud Kristiani sünnipäevaks. Küsisin talt enne, millist ta tahab ja ta ütles, et midagi maasikatega ja kuna ma tahtsin ikka midagi uhkemat teha, nuputasingi sellise tordi välja. Ega see nüüd teab mis eriline leiutis pole, aga päris tavaline šarlott ta ka pole. Ise sain ma sellest vaid ühe (või äkki kaks) tükki süüa, sest just Kristiani sünnipäevaõhtul õnnestus mul rattaga lõualuusse mõra kukkuda ja mu suu pandi kuuks ajaks trellide taha. See selleks. Vähemalt ma tean, et tort oli ülihea:) Nii et nii õnnetult ikka ei läinud, et ma üldse maitsta ei saanud.

Selle tordi tegemine koosneb mitmest osast ja võib tunduda pikk, keeruline ja vaevanõudev, kuid ärge laske pikast retseptist ennast heidutada! Tegelikult pole asi üldsegi nii hull ja tulemus on igatahes seda vaeva väärt.
Selline märkus ka, et päris algajal ei tasuks minu retsepti järgi kohe tegema hakata, sest ma panin kogused praegu mälu järgi kirja. Kui midagi on veidi valesti, siis tegijam tunnetab selle ära ja teeb omad korrektuurid, aga algaja mitte. Kuid ma arvan, et peaks siiski klappima.


Biskviitpõhi

3 muna

1 dl suhkrut

3/4 dl kartulijahu

1 tl küpsetuspulbrit

2  tl sidrunimahla

Immutamiseks:
apelsinimahla

Rullbiskviit:
samad ained mis biskviitpõhjas

Täidis:
500 g väherasvast (paksemat) kohupiima
200 g maasikaid
maitse järgi suhkrut
4 tl želatiinipulbrit/12 želatiinilehte

Täidis rullbiskviidi vahele:
250 g kohupiima
1 laimi riivitud koor ja mahl
maitse järgi suhkrut

Kaunistuseks:
150 g maasikaid
ühe laimi riivitud koor

Valmistamine:



Põhi:
1.      Vahusta eraldi munavalge.
2.      Lisa suhkruga segatud kollased.
3.      Sega kuivained kokku ja sõelu vahu hulka.
4.      Lõpus lisa sidrunimahl.
5.      Kalla taigen küpsetuspaberiga vooderdatud tordivormi.
6.      Küpseta 225 kraadi juures u 10 min.

Täidis:
  1. Valmista 150 g maasikatest toormoos, pannes maitse järgi suhkrut.
  2. Ülejäänud maasikad lõigu neljaks.
  3. Pane želatiin 5 minutiks külma vette ligunema.
  4. Seni kuumuta moos läbi. Võta moos tulelt.
  5. Pigista želatiinilehed kuivaks ja sega moosi sisse, kuni lehed lahustuvad.
  6. Jahuta segu võimalikult maha ning lisa toasoojale kohupiimale, mis on sellise kujuga kausis/vormis, millist kooki pärast tahad. Sega läbi.
  7. Lõpus lisa maasikaneljandikud ja sega läbi.
  8. Pane külmkappi tarretuma.

Rullbiskviit:
  1. Tee nii, nagu biskviitpõhjagi küpsetades.
  2. Kuni biskviit küpseb, valmista kohupiimasegu.
  3. Määri osa segust ahjust tulnud ja veidi jahtunud biskviidile ning keera see rulli.
  4. Pane külmkappi elu üle järele mõtlema.
 
Kokkupanemine:
  1. Kummuta tardunud täidis niisutatud põhjale ja lõika üleliigne serv (kui seda on) ära.
  2. Määri tort ülejäänud kohupiima-laimiseguga üle.
  3. Lõika rullbiskviit parajateks viiludeks ning "liimi" ringina ümber tordi.
  4. Rullbiskviidi keskaukudesse suru veerandiks lõigatud maasikad.
  5. Peale lao üks ring pooleks lõigatud maasikatest.
  6. Keskele tee pisike ring ühest neljaks lõigatud maasikast.
  7. Vahedesse riputa riivitud laimi koort. 
 


 
 Ühesõnaga kõiki koguseid võib maitse järgi muuta (kas panna rohkem maasikaid või rohkem suhkrut jne), aga kui vedeliku (täidise) kogus suureneb, peab ka želatiinikoguse sellega vastavusse viima.



Õunaasi


Ma pole siia väga pikka aega midagi kirjutanud, põhiliselt sellepärast, et ma pole kodus midagi küpsetanud - kogu aur läheb kooli ja praktika peale ära. Kui iga päev magusa keskel olla, siis pole kodus nii suurt isu ja ega aegagi pole - pärast praktikapäeva on ikka üsna laip olla. Ja kooliajal teeme nagunii seal igasugu hääd ja paremat, nii et pole põhjustki kodus teha.

Aga täna oli mul vaba päev ja ma tegelesin koduste töödega, millest üks oli retseptikogu koostamine arvutitunni jaoks. Ja sinna sain ma lõpuks oma maasika-laimišarloti retsepti kah kirja (mõtlesin selle pooleldi ise välja, nii et retseptina mul polegi seda olnud) ja veel teisi häid suutäisi. Muuhulgas oma eilse õunastritsli (alias Õunaasja) retsepti. Eile oli mul lõpuks aega ja tahtmist midagi kodus ka teha ja kuna me koolis olime just õppinud pärmitaignast toodete valmistamist ja kodus vedelesid veel viimased õunad, millest oli tarvis lahti saada, otsustasin, et teen õunastritsli. Otsisin retsepte, aga leidsin ainult sellised, kus taignasse pandi kas muna ja margariin jäeti välja või vastupidi. Aga meie koolis õppisime, et mõlemat pannakse. Nii ma siis lisasingi ühele retseptile omavoliliselt ikkagi ühe muna. Ja õudselt ilusti kerkis. Ei mingeid selliseid probleeme, nagu koolis tekkis, et taigen tuleb liiga kõva või ei kerki või on tal mingi muu häda. Ma ei saa aru, millest see tuleb, et koolis sellised jamad tekivad - ehk on asi selles, et grupp on väga suur ja nii palju sagimist on, et ei saa korralikult keskenduda ja kaalumine võib ka selletõttu valesti minna.

Mu stritsel tuli igatahes väga hea ja kerkis lausa hiiglaslikuks. Ja väga pehme ja mõnus jäi. Super!

Panen siis retsepti ka:


Taigen:
 
50 g võid
25  g pärmi
2,5 dl vett
1 muna
0,5 tl soola
0,5-0,75 dl suhkrut
1 tl kardemoni
u 7 dl nisujahu

Määrimiseks:
1 muna või
0,5 dl piima

Sisu:
50 g võid
4 sl fariinisuhkrut
5 suurt tükeldatud õuna


Valmistamine:
  1. Sulata rasvaine. Lisa piim ja soojenda kehatemperatuurini.
  2. Murenda pärm kaussi. Lisa veidi taignavedelikku ja sega, kuni pärm lahustub.
  3. Lisa ülejäänud vedelik, sool, suhkur, kardemon ja u 2/3 jahust.
  4. Sega ja sõtku taigent, kuni see kausi ja käte küljest lahti lööb.
  5. Puista taignale veidi jahu ja pane rätiku all sooja kohta kerkima. Lase kergida u poole suuremaks.
  6. Vahepeal valmista kate: koori õunad, tükelda. Sulata vi ning sega see koos fariini suhkruga õuntesse.
  7. Kerkinud taigen vala jahuga üle puistatud lauale, lisa veel jahu ja sõtku seni, kuni taigen enam laua külge kinni ei jää. Lase taignal enne voolimist veidi rahuneda, muidu on ta stressis, muutub kummiseks ja ei anna voolida.
  8. Jaga taigen 3 tükiks ning vooli neist üsna pikad nuudid. Liiga peenikesi nuute ei maksa teha, muidu on raske nendesse sisu panna.
  9. Nuudid litsu lapikuks ning pane keskele piki nuuti triip õunasegu.
  10. Pigista servad kokku, et tekiksid jälle nuudid.
  11. Põimi nuudid palmikuks.
  12. Pane meelepärase kujundina plaadile ning küpseta 200° C juures u 20 min.

Mina tegin topeltkogusega. Alguses tahtsin ka siin antud kogusega teha, aga siis panin kogemata liiga palju suhkrut ja kartuses, et taigen läheb untsu, panin siis muid aineid ka juurde. 
Ja jahu kohta selline märkus, et ma ei vaata tegelikult kunagi, palju retseptis on antud. Ma hakkan otsast panema ja kui tunnen, et nüüd on õige asi, siis rohkem ei pane. Kindlasti ei maksa põdema hakata, kui jahu läheb rohkem kui retseptis kirjas (enamasti läheb sedapidi, mitte vastupidi, et jahu läheks vähem).
Põimisin kolme nuudiga palmiku, mis polnud üldsegi kerge, sest sisu tahtis mõnest kohast välja pressida ja põimimine läks ka sassi. Oma pähe või mingite lühemate nööridega võin ma küll palmikut teha, aga kui ees on nii pikad ja rasked asjad, siis läheb uskumatult keeruliseks. Lõpuks jäigi palmik ühest kohast auklik, aga sellest polnud midagi. Koolis oleks kindlasti kaubandusliku välimuse üle norima hakatud ja mulle 3 hindeks väänatud.

Aga välja tuli ta siis selline (ma tervet palmikut ei pildistanuki, sest lõikasin sel ahnelt kohe ühe tüki küljest, unustades, et pildistada on ka vaja. Aga ühest tükist sai siiski pilt tehtud):







24. sept 2009

Küpsised ja rullbiskviit

Nüüd on kolm väga intensiivset ja pikka koolipäeva läbi ja on vist aeg väike kommentaar üles riputada. Teooriatunnid on koolis nagu nad on - mõni asi on huvitavam, teine igavam, aga vähemalt saab öelda, et kõike, mida me õpime on ka hiljem vaja. Mitte nagu koolis või ülikoolis, kus tihti tekib inimestel küsimus, milleks mulle see.


See-eest praktikatunnid on olnud eranditult väga põnevad! Alustasime kõige lihtsamast ehk biskviittagnast ja võibiskviittaignast tehtud küpsistega. Klass jagati kaheks grupiks, üks grupp tegi biskviittaignast nööpe ja keelekesi (poes olen näinud neid küpsiseid ka Teeküpsise nime all, sellised pisikesed nööbid) ja minu grupp tegi küpsist Kevadlill (see, millel šokolaaditäpp keskel). Taigna tegemine oli kõige lihtsam, sest masin segas margariini ja suhkru ära, õigel ajal ja õigetes kogustes pidi muna lisama. Siis segati käega juurde jahu (kogus oli 5 kilo, seda mingi riistaga ikka ei sega) ning seejärel läkski küpsiste pritsimiseks läbi pritskoti. See oli kõige keerulisem, sest küpsised peavad õige suurusega tulema - kaubanduslik välimus on tähtis ja kuju täiuslikkuse poole me püüdleme. Kuna meie tooted oma puuduliku välimuse tõttu müügiks ei lähe, saame need meeldivalt ise ära süüa ja koju kaasa võtta:)
Aga ega see pritsimine ka võimatu ülesanne pole, paar rida harjutad, siis tuleb ilusti.

Eile tegime Valeri küpsiseid ja rullbiskviiti. Küpsised said väga head, mitte põrmugi kehvemad kui poes (kui nüüd suuruse üle norima ei hakka), aga rullbiskviit läks natuke rullimisel lõhki ja lõpuks vajus oma rulli kujus välja ehk siis veidi lössi ja minu jaoks oli see vaarikakeedis, mis me sinna vahele panime liiga magus. Aga ikkagi väga söödav:) Teisel grupil jäi vähemalt terveks. Ei tea, mis meil valesti läks.

Kahjuks pole mul ühtegi pilti näidata, aga kes neid küpsiseid teab, oskab ehk isegi ette kujutada. Mõnikord võiks küll fotoka kööki kaasa võtta ja kogu sellest melust paar pilti teha ...

Seni jään aga põnevusega uusi praktikatunde ootama!

15. sept 2009

Trühviralli


Kuna mu õel ja isal olid sünnipäevad tulemas ja kuna ma viimasel ajal olen jõudnud arvamusele, et isetehtud söödavad kingitused võivad saajat rõõmustada rohkem kui mõni vidin, mõtlesin, et teen neile sünnipäevaks trühvleid.

Kevadel ostsin endale sellise raamatu nagu "Maitsvad kingitused" ja lisaks on mul kodus "Täielik kokaraamat", kus ka trühvlite retsepte sees on. Kuna ma pole päris ise eksperimenteerija, kasutasingi neid raamatuid abimeestena, valisin meelepärased retseptid välja ja siirdusin osturetkele. Kokku tuli osta 600 g šokolaadi pluss muud nänni kommide sisse ja peale panemiseks.  Trühvlite põhikomponendid ongi loomulikult šokolaad, vahukoor ja või. Ülejäänu oleneb konkreetsest retseptist.

Tegin meetrühvleid, mida oli väga kerge teha, aga mis mulle lõpuks väga ei maitsenud. Liiga magusad vist (sellist asja ütlen ma suure maiasmokana küll harva). Siis tegin soolatud mapähklitega trühvleid, mis olid väga mõnusad. Aga kõige paremad olid martsipani ja kreeka pähkli trühvlid apelsiniga. 

Eelmisel nädalavahetusel viisin siis oma kätetöö tulevastele sünnipäevalastele ja paistis, et maitsesid. Emale maitsesid just need meetrühvlid. Nojah, eks see on maitse asi.
Suures tuhinas unustasin pilditegemise ära, aga kinkekarpide komplekteerimisel tuli meelde ja sai ikka paar klõpsu ära tehtud:


 
Maapähkliruudud
 
 Martsipani-kreeka pähkli trühvlid apelsiniga
 
Isa kinkekarp (Ingridil oli punane karp, millele sidusin ümber roosa lindi) 

Trühvleid oli päris põnev teha. Põnev selles mõttes, et kas ikka tuleb välja ja kas ikka maitseb hästi. Aga päris ilusti läks korda mul see tegu. Ja ei võtnud eriti kaua aega ka - koos poeskäimisega vist umbes 3 tundi. Seda pea küll ütlema, et suurest maitsmisest ja šokolaadisulatusnõude limpsimisest oli mul paar päeva süda paha ja ei tahtnud ertiti magusat nähagi. Nii et tulevikus vist ei tohiks nii palju maitsta, aga kuidas sa pesed šokolaadise nõu ilma limpsimata ära! 

Teisest küljest on see rahaliselt üpriski kulukas ettevõtmine, nii et väga tihti seda teha ei saa. Aga tasub ennast ära küll!

11. sept 2009

Sissejuhatus

Olen võtnud enda peale raske ülesande ning alustanud toidublogi pidamist, milles põhiliselt annan aru, milliste kookide, tortide ja muude maiustustega ma oma pisikeses köögis hakkama olen saanud. Aruandmise all pean silmas nii uute katsetuste kui ka vanade ja järeleproovitud hõrgutiste kirjeldusi, retsepte, pilte.

Üldiselt mulle ei meeldi ennast avalikult eksponeerida, kuid koogiblogi (nimetagem seda nii) mõte sigines tänavu suvel, kui üks tuttav küsis minu kondiitriks õppima minemise jutu peale, kas mul juba oma blogi ka on. Tookord pidin eitavalt vastama, ent siis jäigi see blogi asi meelde mõlkuma. Mõtlesin, et blogi pidamine lihtsustaks mu elu selles mõttes, et muidu on inimestele vahel raske jutustada oma vaimustusest igasugu küpsetiste ja muu hõrgu vastu, blogi aga tuleb selle koha pealt appi - kui keegi küsib, saan ta kohe kuhugi suunata. Oma silm on ju kuningas.

Oma vaimustusest on raske jutustada seetõttu, et minu arvates on magusamaailm sõnadega pea kirjeldamatu, vähemalt minul napib selleks tihtilugu oskusi. Küpsetisi peab ise nägema ja ise maitsma, et nende võlust tõeliselt aru saada. Ja kahjuks ei mõju see ka siis kõigile, sest kõik ei ole ju magusasõbrad. Aga eks nemad naudivad muid roogi.

Eks paistab, mis sest saab. Mina naudin igal juhul ja loodan, et ka teised magusasõbrad saavad siit inspiratsiooni, ideid ja hüva nõu.