Niisama elust

Üks päev pärast praktikat, olles seal kindlasti söönud üsna ohtralt magusat, tuli mul õhtul ikkagi mingi küpsetise isu peale ja mõtlesin, et teen kohvikooki, mille retsepti Karoliin mulle kunagi andis (Sellega seoses ka selline tobe-naljas seik, et retseptis oli kirjas, et glasuuri panna musta kanget kohvi ja mina hakkasin kahtlema, kas valmis kohvi või kohvipuru. Suures hädas helistasingi Karoliinile, kes mu muidugi välja naeris. Ise sain ka siis oma rumalusest aru ja siiamaani iga kord naeran, kui seda kooki tegema hakkan. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et kohvipuru ei saa ju olla must ja kange ...)  Mõeldud,tehtud. Alguses pidi sulatama või ja selle jahtuma jätma, samal ajal kui muna ja suhkru vahustab, aga mina suures agaruses viskasin suhkru kohe sulavõi sisse ja siis nägin teise silmaga retsptist, et nüüd läks ikka väga nihu. Liigne agarus on ikka tihti ogarus. Kuldne ütlemine .... Aga kuna nii saab ka tainast valmistada, vahustasin siis või ja suhkru. Noh, ta ei tulnud seline, nagu ta oleks pidanud olema, aga väga hea tuli ikka. Lausa nii hea, et ma järgmisel päeval istusin aknalaual, koogikarp ees, ja sõin tükk tüki järel, kuni karpi jäi vaid üks õnnetu tükikene. Selle sai Kristian:)

Nii. Ma ei saa aru, mis selle aastalõpuga on - sellel ajal pole mul peaaegu kunagi raha, et inimestele kingitusi teha. No täitsa pankrot on majas. Muidu küll tuleb tööpakkumisi aknast ja uksest, aga vot siis on vaikus majas. Ma muide mõtlesin välja, miks pankrotti nii nimetatakse. Nimelt läheb pankur hommikul tööle, teeb seifi lahti ja näeb oma õuduseks, et seif täitsa tühi, vaid mõned auklikud rahatähed on järel. Siis ta longib kurvalt kolleegide juurde ja teatab, et nüüd on pankrot(t) majas. Pangamajja on pääsenud rott, kes siis lõbusalt seifis oma hävitustööd on teinud. Mul tuleb vahel selliseid huvitavaid teooriaid.

Teine teooria on mul selle kohta, miks talvel puud raagu lähevad (peale selle, et nende elutegevus aeglustub). Nimelt on see vajalik ka inimestele, sest kui talvel oleksid puude küljes lehed, oleks meil palju pimedam.  Talvel on niigi päike enamuse ajast pilve taga ja valget aega üldse ainult loetud tunnid, aga raagus okste vahelt jõuab valgus paremini alla inimesteni. Kolmas teooria on talvel enamasti valitseva pilvise ilma ja raagus puude kohta (kehtib ainult linnades): talvel on puud raagus ja ilm pilves seetõttu, et pilvedelt peegeldub tagasi linnakuma ja jõuab läbi raagus okste tänavail jalutavate inimesteni, Poleks pilvi ja puud lehes, siis kõnniksime nagu kotis. Nojah, muidugi on tänavavalgustus, aga see võimedub tänu pilvkattele. Teine asi, mis valgustust ja pilvedelt tagasipeegelduvat linnakuma võimendab, on muidugi lumikate. Oh, küll see loodus on ikka osavalt sättinud need asjad! Võiks muidugi vastu vaielda, et elekter tuli ju alles paar sajandit tagasi. Aga selle peale võib öelda, et loodus on ettenägelik (kes tahab, võib öelda, et Jumal on ettenägelik. Mina Jumalasse kui loojasse ei usu, nii et eelistan esimest varianti).

Aga jah ... ma mõtlesin, et sel aastal valmistan kingitused ise. Ma ostsin ju selle raamatu "Maitsvad kingitused" ja seal on mul mitu päris head asja silma hakanud. Aga kuidas ma nüüd materjali ostan, kui pankrott mu rahakotis pillerkaaritab? Eks paistab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Maasika-laimišarlott

Siinkohal panen kirja oma sellesuvise tippsaavutuse retsepti. Tort sai tehtud Kristiani sünnipäevaks. Küsisin talt enne, millist ta tahab ja ta ütles, et midagi maasikatega ja kuna ma tahtsin ikka midagi uhkemat teha, nuputasingi sellise tordi välja. Ega see nüüd teab mis eriline leiutis pole, aga päris tavaline šarlott ta ka pole. Ise sain ma sellest vaid ühe (või äkki kaks) tükki süüa, sest just Kristiani sünnipäevaõhtul õnnestus mul rattaga lõualuusse mõra kukkuda ja mu suu pandi kuuks ajaks trellide taha. See selleks. Vähemalt ma tean, et tort oli ülihea:) Nii et nii õnnetult ikka ei läinud, et ma üldse maitsta ei saanud.

Selle tordi tegemine koosneb mitmest osast ja võib tunduda pikk, keeruline ja vaevanõudev, kuid ärge laske pikast retseptist ennast heidutada! Tegelikult pole asi üldsegi nii hull ja tulemus on igatahes seda vaeva väärt.

Selline märkus ka, et päris algajal ei tasuks minu retsepti järgi kohe tegema hakata, sest ma panin kogused praegu mälu järgi kirja. Kui midagi on veidi valesti, siis tegijam tunnetab selle ära ja teeb omad korrektuurid, aga algaja mitte. Kuid ma arvan, et peaks siiski klappima.

Biskviitpõhi

3 muna

1 dl suhkrut

3/4 dl kartulijahu

1 tl küpsetuspulbrit

2  tl sidrunimahla

Immutamiseks:

apelsinimahla

Rullbiskviit:

samad ained mis biskviitpõhjas

Täidis:

500 g väherasvast (paksemat) kohupiima

200 g maasikaid

maitse järgi suhkrut

4 tl želatiinipulbrit/12 želatiinilehte

Täidis rullbiskviidi vahele:

250 g kohupiima

1 laimi riivitud koor ja mahl

maitse järgi suhkrut

Kaunistuseks:

150 g maasikaid

ühe laimi riivitud koor

Valmistamine:

Põhi:

1.      Vahusta eraldi munavalge.

2.      Lisa suhkruga segatud kollased.

3.      Sega kuivained kokku ja sõelu vahu hulka.

4.      Lõpus lisa sidrunimahl.

5.      Kalla taigen küpsetuspaberiga vooderdatud tordivormi.

6.      Küpseta 225 kraadi juures u 10 min.

Täidis:

1. Valmista 150 g maasikatest toormoos, pannes maitse järgi suhkrut.
2. Ülejäänud maasikad lõigu neljaks.
3. Pane želatiin 5 minutiks külma vette ligunema.
4. Seni kuumuta moos läbi. Võta moos tulelt.
5. Pigista želatiinilehed kuivaks ja sega moosi sisse, kuni lehed lahustuvad.
6. Jahuta segu võimalikult maha ning lisa toasoojale kohupiimale, mis on sellise kujuga kausis/vormis, millist kooki pärast tahad. Sega läbi.
7. Lõpus lisa maasikaneljandikud ja sega läbi.
8. Pane külmkappi tarretuma.

Rullbiskviit:

1. Tee nii, nagu biskviitpõhjagi küpsetades.
2. Kuni biskviit küpseb, valmista kohupiimasegu.
3. Määri osa segust ahjust tulnud ja veidi jahtunud biskviidile ning keera see rulli.
4. Pane külmkappi elu üle järele mõtlema.

 

Kokkupanemine:

1. Kummuta tardunud täidis niisutatud põhjale ja lõika üleliigne serv (kui seda on) ära.
2. Määri tort ülejäänud kohupiima-laimiseguga üle.
3. Lõika rullbiskviit parajateks viiludeks ning "liimi" ringina ümber tordi.
4. Rullbiskviidi keskaukudesse suru veerandiks lõigatud maasikad.
5. Peale lao üks ring pooleks lõigatud maasikatest.
6. Keskele tee pisike ring ühest neljaks lõigatud maasikast.
7. Vahedesse riputa riivitud laimi koort. 

 

 

 Ühesõnaga kõiki koguseid võib maitse järgi muuta (kas panna rohkem maasikaid või rohkem suhkrut jne), aga kui vedeliku (täidise) kogus suureneb, peab ka želatiinikoguse sellega vastavusse viima.

Õunaasi

Ma pole siia väga pikka aega midagi kirjutanud, põhiliselt sellepärast, et ma pole kodus midagi küpsetanud - kogu aur läheb kooli ja praktika peale ära. Kui iga päev magusa keskel olla, siis pole kodus nii suurt isu ja ega aegagi pole - pärast praktikapäeva on ikka üsna laip olla. Ja kooliajal teeme nagunii seal igasugu hääd ja paremat, nii et pole põhjustki kodus teha.

Aga täna oli mul vaba päev ja ma tegelesin koduste töödega, millest üks oli retseptikogu koostamine arvutitunni jaoks. Ja sinna sain ma lõpuks oma maasika-laimišarloti retsepti kah kirja (mõtlesin selle pooleldi ise välja, nii et retseptina mul polegi seda olnud) ja veel teisi häid suutäisi. Muuhulgas oma eilse õunastritsli (alias Õunaasja) retsepti. Eile oli mul lõpuks aega ja tahtmist midagi kodus ka teha ja kuna me koolis olime just õppinud pärmitaignast toodete valmistamist ja kodus vedelesid veel viimased õunad, millest oli tarvis lahti saada, otsustasin, et teen õunastritsli. Otsisin retsepte, aga leidsin ainult sellised, kus taignasse pandi kas muna ja margariin jäeti välja või vastupidi. Aga meie koolis õppisime, et mõlemat pannakse. Nii ma siis lisasingi ühele retseptile omavoliliselt ikkagi ühe muna. Ja õudselt ilusti kerkis. Ei mingeid selliseid probleeme, nagu koolis tekkis, et taigen tuleb liiga kõva või ei kerki või on tal mingi muu häda. Ma ei saa aru, millest see tuleb, et koolis sellised jamad tekivad - ehk on asi selles, et grupp on väga suur ja nii palju sagimist on, et ei saa korralikult keskenduda ja kaalumine võib ka selletõttu valesti minna.

Mu stritsel tuli igatahes väga hea ja kerkis lausa hiiglaslikuks. Ja väga pehme ja mõnus jäi. Super!

Panen siis retsepti ka:

Taigen:

 

50 g võid

25  g pärmi

2,5 dl vett

1 muna

0,5 tl soola

0,5-0,75 dl suhkrut

1 tl kardemoni

u 7 dl nisujahu

Määrimiseks:

1 muna või

0,5 dl piima

Sisu:

50 g võid

4 sl fariinisuhkrut

5 suurt tükeldatud õuna

Valmistamine:

1. Sulata rasvaine. Lisa piim ja soojenda kehatemperatuurini.
2. Murenda pärm kaussi. Lisa veidi taignavedelikku ja sega, kuni pärm lahustub.
3. Lisa ülejäänud vedelik, sool, suhkur, kardemon ja u 2/3 jahust.
4. Sega ja sõtku taigent, kuni see kausi ja käte küljest lahti lööb.
5. Puista taignale veidi jahu ja pane rätiku all sooja kohta kerkima. Lase kergida u poole suuremaks.
6. Vahepeal valmista kate: koori õunad, tükelda. Sulata vi ning sega see koos fariini suhkruga õuntesse.
7. Kerkinud taigen vala jahuga üle puistatud lauale, lisa veel jahu ja sõtku seni, kuni taigen enam laua külge kinni ei jää. Lase taignal enne voolimist veidi rahuneda, muidu on ta stressis, muutub kummiseks ja ei anna voolida.
8. Jaga taigen 3 tükiks ning vooli neist üsna pikad nuudid. Liiga peenikesi nuute ei maksa teha, muidu on raske nendesse sisu panna.
9. Nuudid litsu lapikuks ning pane keskele piki nuuti triip õunasegu.
10. Pigista servad kokku, et tekiksid jälle nuudid.
11. Põimi nuudid palmikuks.
12. Pane meelepärase kujundina plaadile ning küpseta 200° C juures u 20 min.

Mina tegin topeltkogusega. Alguses tahtsin ka siin antud kogusega teha, aga siis panin kogemata liiga palju suhkrut ja kartuses, et taigen läheb untsu, panin siis muid aineid ka juurde. 
Ja jahu kohta selline märkus, et ma ei vaata tegelikult kunagi, palju retseptis on antud. Ma hakkan otsast panema ja kui tunnen, et nüüd on õige asi, siis rohkem ei pane. Kindlasti ei maksa põdema hakata, kui jahu läheb rohkem kui retseptis kirjas (enamasti läheb sedapidi, mitte vastupidi, et jahu läheks vähem).
Põimisin kolme nuudiga palmiku, mis polnud üldsegi kerge, sest sisu tahtis mõnest kohast välja pressida ja põimimine läks ka sassi. Oma pähe või mingite lühemate nööridega võin ma küll palmikut teha, aga kui ees on nii pikad ja rasked asjad, siis läheb uskumatult keeruliseks. Lõpuks jäigi palmik ühest kohast auklik, aga sellest polnud midagi. Koolis oleks kindlasti kaubandusliku välimuse üle norima hakatud ja mulle 3 hindeks väänatud.

Aga välja tuli ta siis selline (ma tervet palmikut ei pildistanuki, sest lõikasin sel ahnelt kohe ühe tüki küljest, unustades, et pildistada on ka vaja. Aga ühest tükist sai siiski pilt tehtud):

Küpsised ja rullbiskviit

Nüüd on kolm väga intensiivset ja pikka koolipäeva läbi ja on vist aeg väike kommentaar üles riputada. Teooriatunnid on koolis nagu nad on - mõni asi on huvitavam, teine igavam, aga vähemalt saab öelda, et kõike, mida me õpime on ka hiljem vaja. Mitte nagu koolis või ülikoolis, kus tihti tekib inimestel küsimus, milleks mulle see.


See-eest praktikatunnid on olnud eranditult väga põnevad! Alustasime kõige lihtsamast ehk biskviittagnast ja võibiskviittaignast tehtud küpsistega. Klass jagati kaheks grupiks, üks grupp tegi biskviittaignast nööpe ja keelekesi (poes olen näinud neid küpsiseid ka Teeküpsise nime all, sellised pisikesed nööbid) ja minu grupp tegi küpsist Kevadlill (see, millel šokolaaditäpp keskel). Taigna tegemine oli kõige lihtsam, sest masin segas margariini ja suhkru ära, õigel ajal ja õigetes kogustes pidi muna lisama. Siis segati käega juurde jahu (kogus oli 5 kilo, seda mingi riistaga ikka ei sega) ning seejärel läkski küpsiste pritsimiseks läbi pritskoti. See oli kõige keerulisem, sest küpsised peavad õige suurusega tulema - kaubanduslik välimus on tähtis ja kuju täiuslikkuse poole me püüdleme. Kuna meie tooted oma puuduliku välimuse tõttu müügiks ei lähe, saame need meeldivalt ise ära süüa ja koju kaasa võtta:)
Aga ega see pritsimine ka võimatu ülesanne pole, paar rida harjutad, siis tuleb ilusti.

Eile tegime Valeri küpsiseid ja rullbiskviiti. Küpsised said väga head, mitte põrmugi kehvemad kui poes (kui nüüd suuruse üle norima ei hakka), aga rullbiskviit läks natuke rullimisel lõhki ja lõpuks vajus oma rulli kujus välja ehk siis veidi lössi ja minu jaoks oli see vaarikakeedis, mis me sinna vahele panime liiga magus. Aga ikkagi väga söödav:) Teisel grupil jäi vähemalt terveks. Ei tea, mis meil valesti läks.

Kahjuks pole mul ühtegi pilti näidata, aga kes neid küpsiseid teab, oskab ehk isegi ette kujutada. Mõnikord võiks küll fotoka kööki kaasa võtta ja kogu sellest melust paar pilti teha ...

Seni jään aga põnevusega uusi praktikatunde ootama!

Trühviralli

Kuna mu õel ja isal olid sünnipäevad tulemas ja kuna ma viimasel ajal olen jõudnud arvamusele, et isetehtud söödavad kingitused võivad saajat rõõmustada rohkem kui mõni vidin, mõtlesin, et teen neile sünnipäevaks trühvleid.

Kevadel ostsin endale sellise raamatu nagu "Maitsvad kingitused" ja lisaks on mul kodus "Täielik kokaraamat", kus ka trühvlite retsepte sees on. Kuna ma pole päris ise eksperimenteerija, kasutasingi neid raamatuid abimeestena, valisin meelepärased retseptid välja ja siirdusin osturetkele. Kokku tuli osta 600 g šokolaadi pluss muud nänni kommide sisse ja peale panemiseks.  Trühvlite põhikomponendid ongi loomulikult šokolaad, vahukoor ja või. Ülejäänu oleneb konkreetsest retseptist.

Tegin meetrühvleid, mida oli väga kerge teha, aga mis mulle lõpuks väga ei maitsenud. Liiga magusad vist (sellist asja ütlen ma suure maiasmokana küll harva). Siis tegin soolatud mapähklitega trühvleid, mis olid väga mõnusad. Aga kõige paremad olid martsipani ja kreeka pähkli trühvlid apelsiniga. 

Eelmisel nädalavahetusel viisin siis oma kätetöö tulevastele sünnipäevalastele ja paistis, et maitsesid. Emale maitsesid just need meetrühvlid. Nojah, eks see on maitse asi.

Suures tuhinas unustasin pilditegemise ära, aga kinkekarpide komplekteerimisel tuli meelde ja sai ikka paar klõpsu ära tehtud:

 

Maapähkliruudud

 

 Martsipani-kreeka pähkli trühvlid apelsiniga

 

Isa kinkekarp (Ingridil oli punane karp, millele sidusin ümber roosa lindi) 

Trühvleid oli päris põnev teha. Põnev selles mõttes, et kas ikka tuleb välja ja kas ikka maitseb hästi. Aga päris ilusti läks korda mul see tegu. Ja ei võtnud eriti kaua aega ka - koos poeskäimisega vist umbes 3 tundi. Seda pea küll ütlema, et suurest maitsmisest ja šokolaadisulatusnõude limpsimisest oli mul paar päeva süda paha ja ei tahtnud ertiti magusat nähagi. Nii et tulevikus vist ei tohiks nii palju maitsta, aga kuidas sa pesed šokolaadise nõu ilma limpsimata ära! 

Teisest küljest on see rahaliselt üpriski kulukas ettevõtmine, nii et väga tihti seda teha ei saa. Aga tasub ennast ära küll!

Sissejuhatus

Olen võtnud enda peale raske ülesande ning alustanud toidublogi pidamist, milles põhiliselt annan aru, milliste kookide, tortide ja muude maiustustega ma oma pisikeses köögis hakkama olen saanud. Aruandmise all pean silmas nii uute katsetuste kui ka vanade ja järeleproovitud hõrgutiste kirjeldusi, retsepte, pilte.

Üldiselt mulle ei meeldi ennast avalikult eksponeerida, kuid koogiblogi (nimetagem seda nii) mõte sigines tänavu suvel, kui üks tuttav küsis minu kondiitriks õppima minemise jutu peale, kas mul juba oma blogi ka on. Tookord pidin eitavalt vastama, ent siis jäigi see blogi asi meelde mõlkuma. Mõtlesin, et blogi pidamine lihtsustaks mu elu selles mõttes, et muidu on inimestele vahel raske jutustada oma vaimustusest igasugu küpsetiste ja muu hõrgu vastu, blogi aga tuleb selle koha pealt appi - kui keegi küsib, saan ta kohe kuhugi suunata. Oma silm on ju kuningas.

Oma vaimustusest on raske jutustada seetõttu, et minu arvates on magusamaailm sõnadega pea kirjeldamatu, vähemalt minul napib selleks tihtilugu oskusi. Küpsetisi peab ise nägema ja ise maitsma, et nende võlust tõeliselt aru saada. Ja kahjuks ei mõju see ka siis kõigile, sest kõik ei ole ju magusasõbrad. Aga eks nemad naudivad muid roogi.

Eks paistab, mis sest saab. Mina naudin igal juhul ja loodan, et ka teised magusasõbrad saavad siit inspiratsiooni, ideid ja hüva nõu.