Sooja leiba, mõtelge!

Olen leiba teinud juba mõnda aega. Esimest korda aasta-paar tagasi. Aga siiani pole nii hästi välja tulnud, et sünniks blogisse rahvale vaatamiseks riputada. Mõneks ajaks jäi leivategemine soiku, sest unustasin pahatihti juuretise järgmiseks korraks tallele panna. Ja siis ei viitsinud enam uut juuretist kasvatama hakata ja nii ta läks. Veebruarikuu Oma Maitses oli aga põhjalik leiva tegemise õpetus ja see innustas mind asja uuesti käsile võtma. Panin juuretise hakkama ja järgisin täpselt retsepti. Juuretis oli väga kena, kobrutas ja lõhnas hapult. Kui aga panin maitseained sisse ja jahu juurde, lõpetas leib igasuguse kerkimise. Ja ma ei tea siiani, milles probleem. Olen küll kuulnud, et osadel inimestel kerkib juba juuretis kausist välja ja seda  lausa külmkapis, aga nii vägevat juuretist minul pole veel olnud.
Nüüd olen hakanud kasutama ka linnast. Alguses kasutasin linnasesiirupit, aga see kadus müügilt ära, nii et läksin linnasejahule üle. Linnas annab leivale talle omase tumeda värvuse ja maitse ning pikendab ka leiva säilivusaega.

Siis mingil hetkel unustasin jälle juuretist kõrvale panna ja pidin seda hankima erinevatelt müüjatelt. Ei tahtnud ise jälle otsast peale alustada, sest siis võtab juuretisel vägevuse kogumine aega. Korra ostsin Tartu kevadlaadalt ja viimane kord Lõunakeskuse taluturult. Tegin nüüd endale lausa sildi: Võta juuretis!, et ma jälle ei unustaks.
Tihti lisan leivale ka u 1 tl kuivpärmi, et ikka paremini kerkiks.

Aga leiva tegemine käib siis nii:

Juuretis:

2 + 2 + 2 dl vett
rukkijahu
1-2 spl keefirit või naturaalset maitsestamata jogurtit

1. päev
Vala kaussi 2 dl sooja vett ja keefir, vispelda hulka nii palju rukkijahu, et saaksid hapukoorelaadse taina. Kata kauss rätikuga ja jäta  toatemperatuurile käärima. Mida soojeb paik, seda paremini käärib.

2. päev
Arvatavasti pole veel mingit muutust märgata. Toida segu uue 2 dl sooja vee ja rukkijahuga. Jäta jälle seisma.

3. päev
Nüüd peaks juuretis juba hapukalt lõhnama. Korda eelmise päeva tegevusi.

4. päev
Kausis peaks olema u 0,7 l kobrutavat, roosakat ja hapult lõhnavat juuretist. Kui juuretis pole veel piisavalt aktiivne, jätka selle poputamist uue vee ja jahuga.

Kui juuretis paistab aga õige näoga, eralda sellest 1,5 dl järgmiseks korraks klaaspurki või kaanega plasttopsi ja pane külmkappi. Seal säilib see 1-2 nädalat, aga vahepeal võiks seda segada.

Aga nagu öeldud, võib ka kindla peale minna ja hankida juuretis kaubandusvõrgust.

Esimene leivategu:

u 400 ml juuretist
1-2 tl soola
1 dl (u 3 spl)  fariinisuhkrut või mett
5 spl linnasesiirupit või 3 kuhjaga supilusikatäit linnasejahu
nisukliisid, seemneid
(1-2 tl kuivpärmi)
u 4-5 dl rukkijahu

1. Lisa juuretisele sool, suhkur või mesi, linnas, kliid ja seemned. 

2. Kui kavatsed leiba küpsetada vormis, lisa nii palju jahu, et tekiks selline sitke kohupiimapaksune mass,mida on vaevaline segada. Kui soovid pärmiga teha, siis lisa kuivpärm jahudele. Sega ühtlaseks ja klopi/sõtku tainast veidi aega.

4. Tõsta tainas määritud vormidesse (antud kogus mahub ühte 20 cm pikkusesse vormi). Silu pealt märja käega, soovi korral puista peale seemneid, kliisid, jahu või midagi muud.

5. Küpseta 10 minutit 225 kraadi juures, siis alanda temperatuur 200-190 kraadi peale ja küpseta umbes pool tundi. Katsu tikuga. Võid pärast ahju kinni keeramist lasta leival seal seni seista, kuni ahi maha jahtub.

6. Ahjust tulnud leival lase vormis u10-15 minutit seista, siis kummuta ta vormist, kata rätikuga ja lase maha jahtua. Kilesse võib pakkida alles pärast leiva täielikku mahajahtumist, muidu tekib kondensvesi ja leib läheb niiskeks.

Järgmised leivateod:

külmikusse jäetud juuretis (u 1-1,5 dl)
5 dl sooja vett
1-2 tl soola
3 spl fariinisuhkrut
3 spl linnasejahu
4-5 dl rukkijahu
(pärmi, seemneid, kliisid)

1. Lisa juuretisele vesi ja sega hulka nii palju rukkijahu, et tekiks jälle hapukoorelaadne mass.
2. Jäta see 8-12 tunniks sooja kohta käärima.
3. Eemalda järgmiseks korraks 1-1,5 dl juuretist.
4. Lisa jälle maitseained, lisandid ja jahud.

Tundub, et mis see leivategu siis ära ei ole, aga see nõuab siiski üsna pikka ja kannatlikku katsetamist, et kõik toimima hakkaks. Kes teab, kindlasti on mõni on nii osav, et tuleb kohe välja, aga mina pidin küll kaua jändama. Nüüd siis lõpuks õnnestus. Hea tunne on küll poes leivariiulist mööda minnes mõelda: "Aga minul on kodus oma leib!" Ja veel parem on seda leiba süües tõdeda, et ise tehtud, hästi tehtud :)