20. nov 2009

Niisama elust



Üks päev pärast praktikat, olles seal kindlasti söönud üsna ohtralt magusat, tuli mul õhtul ikkagi mingi küpsetise isu peale ja mõtlesin, et teen kohvikooki, mille retsepti Karoliin mulle kunagi andis (Sellega seoses ka selline tobe-naljas seik, et retseptis oli kirjas, et glasuuri panna musta kanget kohvi ja mina hakkasin kahtlema, kas valmis kohvi või kohvipuru. Suures hädas helistasingi Karoliinile, kes mu muidugi välja naeris. Ise sain ka siis oma rumalusest aru ja siiamaani iga kord naeran, kui seda kooki tegema hakkan. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et kohvipuru ei saa ju olla must ja kange ...)  Mõeldud,tehtud. Alguses pidi sulatama või ja selle jahtuma jätma, samal ajal kui muna ja suhkru vahustab, aga mina suures agaruses viskasin suhkru kohe sulavõi sisse ja siis nägin teise silmaga retsptist, et nüüd läks ikka väga nihu. Liigne agarus on ikka tihti ogarus. Kuldne ütlemine .... Aga kuna nii saab ka tainast valmistada, vahustasin siis või ja suhkru. Noh, ta ei tulnud seline, nagu ta oleks pidanud olema, aga väga hea tuli ikka. Lausa nii hea, et ma järgmisel päeval istusin aknalaual, koogikarp ees, ja sõin tükk tüki järel, kuni karpi jäi vaid üks õnnetu tükikene. Selle sai Kristian:)

Nii. Ma ei saa aru, mis selle aastalõpuga on - sellel ajal pole mul peaaegu kunagi raha, et inimestele kingitusi teha. No täitsa pankrot on majas. Muidu küll tuleb tööpakkumisi aknast ja uksest, aga vot siis on vaikus majas. Ma muide mõtlesin välja, miks pankrotti nii nimetatakse. Nimelt läheb pankur hommikul tööle, teeb seifi lahti ja näeb oma õuduseks, et seif täitsa tühi, vaid mõned auklikud rahatähed on järel. Siis ta longib kurvalt kolleegide juurde ja teatab, et nüüd on pankrot(t) majas. Pangamajja on pääsenud rott, kes siis lõbusalt seifis oma hävitustööd on teinud. Mul tuleb vahel selliseid huvitavaid teooriaid.
Teine teooria on mul selle kohta, miks talvel puud raagu lähevad (peale selle, et nende elutegevus aeglustub). Nimelt on see vajalik ka inimestele, sest kui talvel oleksid puude küljes lehed, oleks meil palju pimedam.  Talvel on niigi päike enamuse ajast pilve taga ja valget aega üldse ainult loetud tunnid, aga raagus okste vahelt jõuab valgus paremini alla inimesteni. Kolmas teooria on talvel enamasti valitseva pilvise ilma ja raagus puude kohta (kehtib ainult linnades): talvel on puud raagus ja ilm pilves seetõttu, et pilvedelt peegeldub tagasi linnakuma ja jõuab läbi raagus okste tänavail jalutavate inimesteni, Poleks pilvi ja puud lehes, siis kõnniksime nagu kotis. Nojah, muidugi on tänavavalgustus, aga see võimedub tänu pilvkattele. Teine asi, mis valgustust ja pilvedelt tagasipeegelduvat linnakuma võimendab, on muidugi lumikate. Oh, küll see loodus on ikka osavalt sättinud need asjad! Võiks muidugi vastu vaielda, et elekter tuli ju alles paar sajandit tagasi. Aga selle peale võib öelda, et loodus on ettenägelik (kes tahab, võib öelda, et Jumal on ettenägelik. Mina Jumalasse kui loojasse ei usu, nii et eelistan esimest varianti).

Aga jah ... ma mõtlesin, et sel aastal valmistan kingitused ise. Ma ostsin ju selle raamatu "Maitsvad kingitused" ja seal on mul mitu päris head asja silma hakanud. Aga kuidas ma nüüd materjali ostan, kui pankrott mu rahakotis pillerkaaritab? Eks paistab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

1 kommentaar:

Karoliin ütles ...

Kusjuures, mulle tuleb ka selle retseptiga alati see lugu meelde ja naeran endamisi :)