Kreembrülee

Minu kreembrülee süütus on nüüd võetud. Ise võtsin. Ehk siis tegin esimest korda kreembrüleed (või peenema nimega crème brûlée'd), mida varem ainult restoranides olin mekkida saanud. Üks parimaid mälestusi on Atlantise restoranist - seal oli see virsikumaitseline ja väega hää. 

Mulle oli millegipärast jäänud mulje, et seda on hirmus raske teha, aga ei olnudki. Loomulikult avastasin ma liiga hilja (ehk siis, kui vahukoor juba vahul oli), et mul on üks muna liiga vähe. Aga olin juba alustanud ja mõtlesin, et ehk tuleb nii ka välja. Tuligi. Natuke vedel jäi, aga maitse oli endiselt hea ja pärast paaripäevast külmkapis laagerdamist muutus ka tekstuur tihedamaks.

Teine naljakas seik minu kreembrüleega oli see, et ma sulatasin potis suhkru ja valasin selle kohe kõikidele vormidele kaaneks ning panin vormid siis külmkappi. Järgmisel päeval, kui tahtsin karamellkaanega krõks! teha, avastasin oma suureks üllatuseks, et karamell oli ära sulanud. Külmkapis. Kas keegi oskaks seletada, kuidas see võimalik on? Küsisin koolis isegi oma mikrobioloogia õpetajalt nõu, aga ta ei osanud vastata. Eks seal mingi reaktsioon oli. Ja kindlasti oli minust vale samm karamell juba ette valmis teha, sest ma olen kuulnud, et enamasti põletatakse suhkur vahetult enne serveerimist. Küllap just seetõttu, et muidu sulab ta külmkapis seistes ära. Aga kas seda siis on seletatud! Ehk ongi, aga mina lasin jälle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nagu mu vahukoore soojendaminegi. Olin kuulnud küll, et vahukoor peab külm olema, aga miks, seda ei teadnud. Ma vist pean oma kokkamise käigus pähe kerkivaid kuuldud lauseid rohkem tähele panema hakkama. Need ei kerkigi pähe ilma asjata, tuleb välja.

Mina tegin oma kreembrülee vanilje, mustikate (kiitus mulle suvise ettenägelikkuse eest!) ja mõne tera kardemoniga. Minu arust oli väga mõnus. Kristian ka sõi ja ei ajanud mitte suust välja. Kuigi ta avaldas, et talle külmad magustoidud ei meeldi. Jäätis vist ei käi nende alla.

Pilti mul kahjuks ei ole. Järgmine kord teen ja panen üles. Retsept ise oli kreembrülee põhiretsept (võtsin selle "Maru aasta helelillast köögist"), lisasin maitse-tunde järgi vaniljesuhkrut, meelepärases koguses mustikaid (ohtralt) ja veidi kardemoni. Tänuväärne magustoit ses mõttes, et sinna võib sisse sumada, mida hing ihaldab. Kindlasti teen seda veel!