Kondiitril pole kooki ...

Ma pole ammu kirjutanud, sest olen usinasti praktikal käinud. Uus praktikakoht on Soomes Järvenpääl. Arvasime Kristianiga, et saame Järvenpääl samas kohas elada, kus me varemgi oleme elanud, aga võta näpust - omanikel olid selle korteriga muud plaanid. Seetõttu olime alguses Kristiani ema juures Espoos ja jaanuari alguses kolisime Malmisse, kus elame Kristiani kursavenna ridaelamus.  Kahjuks meie kassusid siia ei lubatud, nemad jäid Espoosse asumisele. Nüüd, kui vahel neid vaatamas käime, poevad hirmunult diivani alla ja mõtlevad kindlasti, et kes need veel on.

Kuna olin praktikakoha leidnud enne, kui teada sain, et me ei saagi Järvenpääle elama, siis ma ei hakanud uut otsima ja sõidan nüüd iga päev 30 km praktikale ja sama palju tagasi. Alguses seiklesin rongidega, aga see on ikka tapvalt kallis ja rongid jäävad viimasel ajal kogu aeg hiljaks. See rongi piletihinnasüsteem on nii ebaõiglane - tudengisoodustust saavad vaid Soomes õppivad isikud või need, kes Kelalt õppetoetust saavad. Mina ei saa kelleltki mingit toetust ja nemad arvavad, et mul peaks  olema raha iga päev 12 eurot rongisõitude eest välja käia. Lõpuks andis Kristiani ema oma auto mulle kasutada, sellega ei jää ma vähemalt hiljaks ja lõppkokkuvõttes tuleb veidi odavam ka. Muidugi iga päev on elu veidi ohus,  sest teeolud võivad väga rasked olla, aga ega need rongidki teevad siin igasugu trikke viimasel ajal (näiteks otsustavad enam mitte pidurdada ja sõidavad raudteelt välja otse majja sisse).

Praktikal on päris mõnus, rahulik. Keegi ei hinga kuklasse, saan rahulikult oma ülesannet täita. Põhiliselt olen teinud tordipõhju ja erinevaid keekse. Torte olen ka kaunistanud. Ja Runebergi kooke - need on praegu kuum hitt, kuna 5. veebruar on Soomes Runebergi päev (Soome rahvusluuletaja) ja sel päeval süüakse kooke, mis Runebergile väga olevat maitsenud. Aga neid tehakse ja süüakse ohtralt juba praegu.

Vot selline näeb Runebergi kook välja.

Päris hea teine;)

Kollektiiv on ka täitsa tore - soomlased on üldse väga sõbralikud minu arvates. Ainult üks asi ehmatas alguses tõsiselt ära - selle kondiitriäri köök on üsna must. Ma pole ainuke, kes nii arvab. Üks töötaja ütles, et kui ta sinna tööle läks, oli ta ka täitsa ehmunud sellest. Aga siis olevat ta ära harjunud pikkamööda. Kurb tõdeda, aga tõesti harjub ära:( Ei tohiks. Kui mina läheksin sinna tööle, ütleksin ma, et ma pole nõus nii räpases ja ebahügieenilises köögis töötama.  Ma siis vahel üritan tööpäeva lõpus põrandat puhtaks kraapida,(justnimelt kraapida), aga siis kustutatakse tuled ära ja öeldakse, et aitab küll, lähme koju. Tooteid tehakse õnneks puhtalt, aga köögi ääred ja põrand jätavad küll soovida.

See on hea, et seal on hoopis teistsugused tooted kui Werneris olid, nii et saan uusi kogemusi. Ja rohkem saan tooteid otsast lõpuni valmis teha - see on mõnus.

Ühest asjast on mul kahju - kui ma käin iga päev praktikal, siis pole üldse enam isu midagi kodus küpsetada. On ju selline ütleminegi, et kingsepal pole kingi. Minu puhul pole kondiitril kooki:( See on ju õudne! Ühes ajakirjas siin oli koogiretseptide võistlus. Aega oli vist jaanuari lõpuni, peaks sinna midagi välja mõtlema. Eelmisel võistlusel mul õnne polnud, peab edasi proovima:)